Eesti parimad aastal 2030

Mitu aastat tagasi sattusin ühe rahvusvahelise autorendifirma kontorisse Tallinnas. Ameerika Ühendriikides on nende loosung „We try harder“ ehk „Püüame rohkem“. Nende Tallinna kontoris oli see aga tõlgitud lauseks „Meil ei ole ükskõik“. See ajas mu ameeriklasest sõbranna naerma. Aga mind jäi kummitama see eestlaslikult tagasihoidlik tõlge: meil ei ole ükskõik. Kas siin võikski peituda meie tuleviku edu võti?

Äsja lõppes ettevõtlusnädal. Eile kuulutati Kultuurikatlas välja aasta parimad ettevõtted, väga tublid ja edukad, Eesti elu edasiviivad ettevõtted, kes said pärjatud viimasel ajal saavutatu eest. Ent unistagem korraks, millised võiksid olla Eesti parimad ettevõtted aastal 2030? Unistagem suurelt ja julgelt.

Ennustamine on muidugi tänamatu töö. Selle illustreerimiseks mõelgem end hetkeks hoopis minevikku, aastasse 1946, ja kujutlegem, et kutsume kohvile mõne selle aja suurkuju, näiteks malemeister Paul Kerese. Kuidas saaksime talle seletada, mis asi on iPhone, Skype, isesõitvad autod või e-residentsus? Kui ulmeline oleks see kõik tema jaoks olnud?

Estforce AS. See Eesti firma lõi uue põlvkonna nutikaid tööstuslikke roboteid. Nad ei vaja programmeerijaid ja hooldajaid – paar päeva praktikat ja need robotid õpivad iseseisvalt uue töö selgeks. Neid saadetakse nüüd kõige ohtlikumatesse olukordadesse Maal, Kuul ja Marsil. Maal kustutavad need robotid tulekahjusid, parandavad elektriliine, kaevandavad maa all ja merepõhjas maavarasid. Kuul ja Marsil aitavad nad esimesi inimasukaid.

Mõni neist ettevõtetest võib tunduda ulmelisena. Aga kas me saame väita, et need ettevõtted pole teostatavad? Nende asutamiseks vajalikud uuringud ja tehnoloogia on juba olemas. Häid ideid, isegi riistvara ideid, on üha lihtsam prototüüpida ja rahastada. Seega, miks mitte?

Aga tagasi olevikku. Eesti on maailmas tuntud selliste asjade poolest nagu Skype, e-riik ja nüüd e-residentsus. See kõik on väga hea. Aga võib-olla peaksime sihtima veelgi kõrgemale.

Eesti eripära

Mis oleks, kui Eesti oleks maailmas tuntud omapärase mõttemustri poolest, mida me oma inimestesse hoolikalt ja sihikindlalt külvame? See võiks näiteks koosneda kolmest põhi­ideest:

Esiteks, kõik probleemid on lahendatavad. Olgu eesmärk vähiravi või rohelise energia tootmine 10 miljardi inimese jaoks – kõik probleemid on lahendatavad, kui selleks on piisavalt tahtmist.

Teiseks. Kui füüsikaseadused seda ei keela, siis on see võimalik. Oleme tihti osavad vabanduste leidmisel, miks midagi teha ei saa. Tegelikult aga on ju ainuke piirang füüsikaseadused.

Kolmandaks, meil ei ole ükskõik! Meil ei ole ükskõik, mis juhtub inimkonna, meie päikesesüsteemi või meie galaktikaga. Me usume, et suudame ära teha midagi suurt ja olulist.

Kui see on meie mõttemuster, siis ei ole need väljamõeldud Eesti ettevõtted meie 2030. aasta nimekirjas enam ulme. Pigem ehk tagasihoidlikkus.

Autor: Erika Ilves