Pole häbilugu öelda, et raha ei ole

Jüri Ratasel on peaministrina esmakordselt võimalus valitsuse töösse kaasata ka vene emakeelega kodanikke ning tema senised otsused selles vallas on kiitmist väärt. Arvestades, et pea iga neljas Eesti kodanik ei ole eestlane, oleks rumalus neid Eesti riigi juhtimisest eemal hoida.

Kartused, et Keskerakond teeb seda korruptsiooni hinnaga, on liialdatud. Muidugi aga ei saa valitsuse liige esineda erinevates keeltes erinevate arvamuste või hoiakutega – tänud terastele ajakirjanikele, kes sellised odavad trikid kohe paljastavad.

Kõige tähtsam on aga, et valitsus tegeleks töötajate sissetulekute kasvuga ja rahvastiku juurdekasvuga.

Kogu ettevõtlussektor tunneb, et vaja on alandada vajalikul määral riigikulusid, mille arvelt siis vähendada tööjõumakse ehk tõsta eestimaalaste sissetulekuid. Eesti riik on liiga väike, et ülal pidada nii suure töötajate arvuga riigisektorit. Meil on madal ettevõtlusaktiivsus – noored soovivad pigem ametnikuks kui ettevõtjaks hakata.

Riigisektori kärpimise asemel aga on valitsused tegelenud sellega, kus linnas hakkab asuma mõni ministeerium või kui suur on valitsuskabinet, jättes kulud kokku tõmbamata. Selle asemel on abi loodetud leida uutest aktsiisimaksudest ning nende jätkuvast tõstmisest. See ei ole lahendus – me teame omast käest, kuidas madalamate tarbimismaksudega Eesti on aastakümneid nautinud Soome riigilt võetud maksutulu. Õpime sellest ja ärme lase Lätil rikastuda meie maksude abil. Tarbimismaksud ei tohi olla naabrite omast kõrgemad.

Ei ole häbilugu öelda, et me ei saa mingeid asju teha, sest raha ei ole. Ettevõtjana tuleb selliseid otsuseid kaaluda pidevalt.