Raud ja Aunaste ekraanilt minema
Parteisse astunud tuntud ajakirjanike jätkamine ajakirjanikena on halb tava, millest kaotavad peale nende endi ka nende palkajad ja senised fännid, leiab ajakirjanik Rivo Sarapik.
Maire Aunaste ja Mihkel Raud on kaks tuntumat värsket erakonnaliiget, esimene astumas IRLi, teine kevadest sotsiaaldemokraatides. Parteisse kuulumine on inimese vaba valik ja õigus. Küll aga kriitilisemat meelt eeldaks nii vastsetelt parteilastelt endilt kui ka nende senistelt tööandjatelt nende saatejuhtidena eetrisse lubamisel. Praegu jätkavad Aunaste ja Raud mõlemad saatejuhtidena, esimene ERRis, teine TV3s.
Telekanalite käitumine on osalt mõistetav – tegemist on tuntud ja heade tegijatega, kes toovad vaatajaid ja reitinguid. Rahvusringhäälingu juhil Margus Allikmaal on õigus, et Aunaste ei riku saateid jätkates mingit kehtivat korda. Tõepoolest, erakondlik kuuluvus on inimese vaba valik.
Samas ei ole võimalik olla korraga lugejate huvides töötav ajakirjanik ning erakonna maailmavaadet esindav partei liige. Isegi kui Raud ja Aunaste tegid enda meelest isikliku valiku, ei plaani osaleda mingis värbamiskampaanias ega vahendada ekraanil partei maailmavaadet, pole asi vaatajate silmis enam endine. Endine telenägu on nüüd poliitik, erakonna esindaja ja tahab või mitte, ka reklaamnägu. Selle teadmisega jälgib vaataja nüüd nii saate teemavalikut kui külalisi. Isegi kui kõik on korrektne, jääb kahtlus hinge.
Raud küll ütleb, et juhi sobivust hinnaku vaatajad – kui hakkama ei saa, siis tuleb välja vahetada. Selle hetke saabudes on aga juba liiga hilja - kahju on tehtud kanalile, saatele ning ka ajakirjanikule endale. Nimi aga on lisaks talle endale kaubamärk ka meediafirmale.
Võib ka arutleda, et valimas ju käime, mis see erakonda astumine siis rohkem erapoolikuks muudab. Maailmavaate järgi kodanikukohuse täitmine ja erakondlik kuuluvus on aga eri asjad. Kui valija esindab iseend, siis partei liige parteid.
