Restoranitest: võhikuna kiirsöögikioskis

Kunagine Toiduplatsi kehv renomee on aga oma jälje jätnud, kulus hulk aega, enne kui selle järeltulijat lähemalt uurima läksin. Kunagisest 1990. aastate vaimust pole enam jälgegi, uus on menüü ja uued on omanikudki. Toiduplatsi ketšupist-majoneesist tilkuvate purkside asemele on asunud naturaalsest lihast pihvide ja kohapeal tehtud kastmetega auväärt burgerid. Mitte kunagi lihaga kohtunud vinkudest tehtud hot dog’ide asemel, nagu kunagi ajaleht KesKus neid nimetas, üpriski Itaalia-pärased pitsad ning isegi friikate kvaliteet on teinud Ameerika mägede väärilise tõusu.

Praeguse Vabaduse väljaku toidukioski nimi on Jahu Tänavagurmee ja suurem osa pakutust on tõesti tehtud jahust: nii pitsades kui ka burgerites on jahu ehk tainast teatavasti rohkem kui midagi muud. Gurmeeklassi tavatseb purks ehk burger klassifitseeruda aga niipea, kui kastmed-majod kohapeal valmivad ja pihv päris lihast tehtud. Peale Jahu peavad end gurmeevääriliseks ka Burger Kitchen, Uulits Tänavagurmee restoranid, Gourmet Mini Burger Factory ja kindlati vee nii mõnigi, kuhu seni pole sattunud.

Pean tunnistama, et burgerimaailm on minu jaoks suhteliselt tundmatu ja pole mul nende hulgas oma lemmikuid. Muidugi olen ma neid söönud, aga võhiklikul moel – noa ja kahvliga, jättes enamiku saiast söömata. Nii et hinnanguid saan anda puhtalt maitse pinnalt, mitte võrdluses nn tavaliste burgeritega.

Sai maitses nagu värske sai kunagi, kuid ei midagi erilist. Kõige meeldivam detail oli saia vahele pandud aus, lihane ja enam-vähem mahlakas kotlet ehk pihv. Ka krõbedad peekoniribad olid mõnusad. Marineeritud kurki ja lehtsalatit kiita oleks ilmselt kohatu, kuigi ka need olid head. Maitsev oli ka suitsumekine jalapeno Pablo-nimelise burgeri vahel, aga see pärines tõenäoselt purgist. Heast purgist, seda muidugi.

Pitsa serveeriti puitalusel, aga see oli millegipärast veel paberiga kaetud. Pitsapõhi oli aga pehme ja paber vettis kohe läbi. Näppude vahel oli selle pehmepõhjalise tainatoote viile raske hoida, noa ja kahvliga süües jäi koos pitsaga kahvli otsa aga ka läbivettinud paber. Naabrite küpsetis tundus olevat toekam ja püsis näppude vahel kenasti. Või olid neil osavamad näpud, mine tea.

Peale pitsade ja burgerite on Jahu menüüs veel vaid paar-kolm rooga, kuid mitte alati – seekord olid kanatiivad otsas. Ka supp oli otsas, jäi üle veel vaid chicken strips: enam-vähem nagu kananagitsad, ainult friteeritud. Kellele tugevalt praetud ja töödeldud liha meeldib, see on muidugi õnnega koos – tumepruunid kanapalad, juures rammus kaste.

Teenindus oli toidukioskile omaselt minimalistlik: mida teile, seda ei ole, kahjuks on otsas. Kiire arveldus ja oligi kõik. Lahedat suhtlust, mis tänavatoidu vürtsitamiseks hädasti ära kuluks, ei olnud, tütarlaps leti taga oli veelgi napisõnalisem kui kontorisöökla toidujagajad.