Restoranitest: Estonia on tagasi!

Teatri- ja kontserdisaali vahel paiknev talvesaal teenis aastakümneid kultuuri, toimusid kontserdid ja pidulikumat sorti kultuuriüritused. Aga mitte alati pole see nii olnud: kuni 1944. aastani asus samal kohal restoran ja suveaed. Seda kinnitab ka foto praeguse restorani sissepääsu juures, mis kujutab esimese Eesti Vabariigi aegset pummelungi.

Ühelt poolt on kahju, et oleme ühe kauni ja esindusliku kontserdisaali võrra vaesemad. Teiselt poolt on aga tore, et noore Eesti Vabariigi kultuurilukku sügava jälje jätnud Estonia restoran taas olemas on. Võttes abiks restorani kodulehekülje, meenutan ajalugu: 20. sajandi esimesel poolel käidi peenetes söögikohtades pigem harva, ent Estonia maja oli erandiks. Selle kolmes suures saalis asuvaid restorane külastati mitte ainult etenduste vahepeal, vaid ka nende järel, seal korraldati ametlikke vastuvõtte, kontsert-suareesid tantsu ja meelelahutusega – tegemist oli linna esindusrestoraniga. Kui keegi einestab mõnes teises restoranis, tähendab see vaid seda, et Estonias enam ruumi polnud, väitis tollane restorani reklaamtekst.

Uue Estonia restorani lahtiolekuajad on kohandatud teatri- ja kontserdimaja põhitegevusega. Uksed tehakse lahti kell viis, mis jätab piisavalt aega kontserdi- või etenduse-eelseks õhtusöögiks. Aga ka pärast etendust pole liiga hilja: köök on avatud üheteistkümneni, restoran ise südaööni.

Tundub, uut restorani pole veel päris omaks võetud, tööpäeviti on saal üsna hõre. Sedapuhku ei tundu aga ka tühi restoranisaal kõledana. Pidulikult kaetud lauad, pehmetes värvides sisekujundus ja pisut rohelust muudavad olemise üpriski hubaseks, nii et vaatamata sellele, et olime – taas – ainsad külastajaid, jäime pärast einet veel tükiks ajaks istuma.

Kultuuritempli restoranile sobivalt on ka menüü kultuurne: lisaks põhimenüüle on eripakkumised, mis muutuvad vastavalt etendustele. Äsja esietendunud Prokofjevi balletist "Romeo ja Julia" inspireeritult juhatas toidukaardi sisse Itaalia-teemaline erimenüü: carpaccio, ravioolid, panna cotta. Hind umbes sama mis saali tagumiste ridade piletil, nii et vägagi soodne. Kindlasti läheb plusspoolele ka teenindus – hoolitsev ja tähelepanelik. Alates vastuvõtust kuni ärasaatmiseni oli see eeskujulik.

Maitsed olid aga nii ja naa. Röstitud kapparite, pesto ja rukolaga carpaccio oli üks parimaid, mida meie restoranides kohanud. Kitseravioolid olid maitsvad, kuid ei midagi erilist. Pardikoib trühvli-kartulipüree ja kirsikastmega oli aga viletsavõitu. Trühvlilõhna, ammugist veel siis trühvleid ei suutnud tuvastada, pardikoib oli üleküpsemisest või üleseismisest kuiv ja maitsetu.

Veinivalik võiks olla rikkalikum, seda eriti klaasikaupa müüdava veini puhul. Kaks valget, kaks punast ja üks roosa on miinimum, mida üldse saab valikuks pidada, kuid nii soliidse restorani jaoks on seda liiga vähe.