Gräzin: euroföderatsioon hoogustab sotsialismi

Põhimõtteliselt pole euro-föderatsiooni idees miskit erilist ega hullugi, aga peame endale aru andma järgmistest asjaoludest. Täna lähtub see idee sealt ja nendelt, kes on viinud meie kontinendi praegusesse ummikseisu ja kelle isiklikud ja rahvuslikud huvid eeldavad ressursside liikumist tootjatelt priiskajatele kes endiselt usuvad, et sotsialism ehk nende eneste „tarkus“ on ülem loodusest. Ja kellede troika-moraal on arvatud ülemaks kui normaalse südamega eurooplase oma. Sotsialistlik arusaam Euroopa Liidust kui pumbast Põhjast Lõunasse, töötajatelt priiskajatele ei saa kesta lõpmatult ja sellele ideele föderatsiooni ehitada ei saa isegi mõtetes mitte.

Meenub ainus põgus jutuke 20. sajandi ühe suurima poliitiku, „Praha kevade“ liidri Alexander Dubcekiga. Ta ütles: millalgi lootsin ma üles ehitada uut, inimnäoga sotsialismi, aga nüüd saan ma aru, et sotsialismil ei saa kunagi olla inimese nägu. Siit edasi: on valida kas majanduslik heaolu või plaanimajandus.

Mööndusena - tänapäevases maailmas ei tähenda parteide ja liikumiste sildid eriti midagi. Paljud sotsiaaldemokraadid (ka Eestis) on täiesti normaalsed vabaturulise majanduse pooldajad ning – vastupidi – Euroopa Parlamendis on nn liberaalid (ELDR/ALDE) päris rabavalt vasakpoolsete vaadetega seltskond. 

Kas tänane Euroopa Liit ja selle poliitika on neutraalne jaotuse suhtes „normaalne versus sotsialistlik“ majandus või - ei ole? Olles millalgi kuulutanud Euroopa ideaaliks „sotsiaalse turumajanduse”, on Euroopa Liit hakanud tegelema teatava pseudo-sotsiaalsusega ja nägema turumajanduses ebameeldivat faktorit, mille mõju on vaja lõpetada. EL tänane PR-kangelane on oma „õigusi“ nõudev töötu ja Euroopa anti-kangelane – tavainimene, kes ausalt ja normaalselt töötab ja äri ajab. Sotsialismi on nii et tapab ja tuleb iga rahandus- ja peaministrite kohtumisega aina juurde, aga turumajandust enam ei ole.

Mis on tegelikult sotsialismi ainus tunnus? Monopolism. Ametnikkonna kui parasiitide klassi võim. Sotsialismi kandjaks ei ole padrunitega vöötatud Balti laevastiku madrus Sergei Eisensteini filmist, vaid must-igav ametnik Brüsselis – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Sotsialism algab siis ja seal, kui ja kus tuleb kokku esimene koosolek, mis hakkab arutlema teemal – turul läks üks või teine asi valesti ning meie teeme asja paremaks.

See koosolek on paganlik riitus, mis rajaneb ebausul nagu suudaks inimmõistus (tavaliselt ka igav ja keskpärane) rohkem kui loodus ise. Kui euro-ala ministrid on nii lõpmata targad, et kokku panna ESM, siis miks ei tee nad vabal ajal ära tuhandeid kordi lihtsamaid ja kasulikumaid asju – näiteks silmviburlast või tavalist anti-gravitatsiooni välja?

Muide, tõelised sotsialistid said aru oma ametnikulisest olemusest juba üsna alguses. Seltsimees Stalini ja Martin Bormani ametlik tiitel oli – peasekretär ja „kantsler“ tähendab kantseleiülemat. Turumajandust ja inimvabadusi pole hävitanud diktaatorid ja kurjamid, vaid sekretärid, ministrid, referendid ja agendid. Vana kavalpea Karl Marx teadis, mis tulemas on, kui ta kirjutas („Kodusõda Prantsusmaal“), et tulevase „võiduka proletariaadi“ suurimaks vaenlaseks on tema enese keskist tõusnud ametnikkond, kes suudab saada uueks võimuks.

Täna on see võim olemas ja ta on muutunud kafkalikult nähtamatuks. Euro-ala rahandusministrite koosolekute süsteemsus pole mitte ainult sotsialistlikult amoraalne, vaid ka juriidiliselt kahtlane. Ja – „troika“! Kas pole huvitav, et euro-asju juhtida üritav kolleegium on omale saanud nime NKVD-OGPU erinõupidamiste mälestuseks, kellele oli antud langetada otsuseid tundide jooksul ja maha lasta – minutite jooksul pärast otsuse langetamist?

Kusjuures mitte keegi – kordan: mitte keegi! – ei IMF-ist, ei Euroopa Komisjonist ega Euroopa Keskpangast isegi ei võpatanud kuuldes seda nime lausutavat enda kohta. Moraalselt nii pime saab olla ainult see ja seal, kus on olemas sotsialism. Mida oligi vaja tõestada.

Sotsialismi „saavutusi“ kaitstakse Euroopa Liidus kahel viisil. Esiteks – tehakse raamatupidamist ringi nii, et turul toimuv kuidagi välja ei paistaks. Ja teiseks nii, et normaalsed tagajärjed (pankrott) ei juhtuks.

Rangelt võttes võiksid nad seal Euroopa ülemkogudes, ökofinnides vms oma asju isekeskis samamoodi ka edasi ajada, aga ometi tuleb arvestada seda, et (a) me ei ela üksi – me konkureerime teiste ja palju efektiivsemate majandustega üle kogu maailma ja (b) inimeste – nii kodanike kui ka firmade - kannatusel on olemas piir. Neid ei saa lüpsta fantaasiate ja ambitsioonide nimel lõputult.

Autor: Igor Gräzin, Harry Tuul