Soojapidavusnormid vajavad tõestamist

Turul püsimiseks peavad ehitusfirmad või ehitusmaterjalidega tegelevad ettevõtted igal võimalikul viisil tõestama pakutava materjali või konstruktiivse lahenduse vastavust soojapidavusnormidele. Selleks tuuakse esile erinevaid soojustehnilisi näitajaid ja paljuski võetakse aluseks sellekohane Soome norm, milles määratletakse ära erinevate hoonete välispiirete maksimaalsed lubatud soojaläbilaskvustegurid ehk k-arvud.

Nimetatud teguriga võetakse arvesse nii materjali omadusi (soojajuhtivus) kui ka konstruktiivseid lahendusi (materjali paksus). Paraku annab selline lähenemine hea tulemuse vaid «keskmise maja» puhul ning samas seab arhitektidele asjatuid piiranguid mitmete konstruktiivsete lahenduste kasutamisel.

Mõnikord võime jõuda aga lausa paradoksini. Näiteks oletame, et meil on tegemist seinapinnasega, millest suurema osa moodustab aken, mis vastab igati kehtestatud nõudele k=2,1 W/m²K.

Soovides teha maja soo- jemaks ning leppides ka arhitektiga välisilme muutuse kokku, asendame akna müüritisega, mille soojaläbilaskvustegur on akna omast seitse korda väiksem (k=0,30 W/m²K). Kuigi maja on nüüd soojem, seisneb nonsenss selles, et seinakonstruktsioon ei vasta enam normile (nõutud k=0,28 W/m²K).

Eelnevast võib teha kaks järeldust, millest peaksime lähtuma soojapidavusnormide kehtestamisel ning veelgi enam hoonete projekteerimisel ja ehitamisel.

Kui hoone välispiirde erinevate osade jaoks on kehtestatud erinevad k-arvud, siis tuleb piiritleda ka erinevate k-arvudega välispiirde osade kasutamisprotsendid.

Kui meie eesmärk on energiasääst, siis tuleb arvesse võtta hoone summaarseid soojakadusid, mis sõltuvad ka hoone kujust, ventilatsiooni kaudu tekkivatest kadudest jne. Tunduvalt otstarbekam oleks piirata maksimaalset energiakulu üldpinna või kubatuuri ühiku kohta.

Siit edasi jõuame tulemuseni, mis on arvesse võetud ka Soome soojapidavusnormi punktis 2.3. -- erandjuhul võib kasutada normist suurema k-arvuga lahendust, juhul kui hoone muudes osades kompenseeritakse soojakadu normist oluliselt väiksema k-arvuga. Sellisel juhul tuleb projektile lisada kalkulatsioon, mida nimetatakse kompensatsiooniarvutuseks. Kalkulatsioon koosneb kahest osast: konkreetse projektlahenduse järgsed soojakaod ning normile vastavate piirdekonstruktsioonide soojakaod.

Lahendus peetakse normidele vastavaks juhul, kui on täidetud summaarsete soojakulude nõue. Seega võime tõdeda vajadust k-arvu mitte üle tähtsustada ning vaadelda probleemi hoopis laiemalt.