EVEA tahab kriisist välja tulla

Mõte tuli Äripäevast kuulutust lugedes. Eraettevõtlus on muidugi huvitav ja suurte võimaluste maa, aga praegusel hetkel -- iseäranis Tallinnast väljaspool tekib tunne, et sidemeid jääb väheks ja käed jäävad lühikeseks. Eesti jaguneb ju kahjuks ikkagi kaheks: Tallinn ja ääremaa.

Võimalused, millega Saaremaal oli võimalik äri teha ja ennast teostada, ammendusid minu jaoks. Mul on pensionini veel 25 aastat ja kogu seda aega ma muidugi ei kavatse ametnik olla.

Ma ei nimetaks seda kriisiks. Ilmselt on see üks arenguetapp, kus vanamoodi ei saa ja uut plaani ei ole veel välja töötatud. Lahkuv direktor ei tegelenud homse päevaga nii intensiivselt, kui oleks võinud. Mingil määral on see teadmatus pärssinud kogu personali tegevust.

Minu meelest see kriisijutt on natuke üle paisutatud, see on rohkem välimine kui sisemine. Tänane kaader on päris kompetentne, kuid seni pisut vähe motiveeritud.

Minu meelest on EVEA vajalik. Kui vaatame, et mujal riikides on organisatsioonidel, mis liidavad väikeseid ettevõtjaid, elujõudu, siis ma arvan, et Eestis on see ka nii. Kuigi täna tuleb tõdeda, et EVEA on teelahkmel, samas vaimus jätkamine ei ole muutunud oludes enam võimalik.

Kui EVEA 1987. aastal alustas, siis selles vallas konkurente ei olnud. Kuna nüüd on tekkinud mitmeid liite, ühendusi ja ettevõtjate õiguste eest võitlejaid, siis tuleb enda olemasolu tõestada.

Me ise oleme optimistid ja loodame, et sügisel oleme natuke teises valguses juba nii liikmeskonna kui ka ajakirjanduse silmis. Nooremad ärimehed on EVEAsse suhtunud teatud reservatsiooni ja skepsisega. Ilmselt oli neil selleks põhjust.

Võib-olla EVEA ei olegi päris õige nimi. Meie organisatsioon võiks ühendada ettevõtjaid üleüldse, hoolimata sellest, on ta väike või suur.

EVEA-l on liikmeid natuke üle 600, kuid see on ka väga optimistlik number. Napilt veerand neist on liikmemaksu tasunud. Liikmete arv on viimasel ajal vähenenud. Tipp-aegadel on liikmete arv olnud üle 700. Ehk edaspidi see vähenemise tendents ei jätku. Üle poole liikmetest on Tallinnast, arvan et liikmete arv väljastpoolt Tallinna peaks kasvama.

Saaremaale kostis EVEA hääl liiga vähe. Ettevõtjale tundub, et tema probleemid on sellised, millest jagusaamisel EVEA ei suuda aidata. Siin püüan liikmete huve esindada selliselt, nagu praktilisele ettevõtjale vaja.

Mina näen probleeme muidugi rohkem ettevõtja seisukohalt ning eks nii ongi õigem, sest EVEAt on vaja täpselt niipalju, kui ta ettevõtjatele kasulik olla suudab.

Väga oluline töölõik on osalemine seadusloomes. Kuigi antakse endale aru, et see on töölõik, mis on vajalik igale ettevõtjale, ei ole samas enamik väikeettevõtjaid nõus seda finantseerima.

Asetades ennast liikmemaksu maksja seisukohale, saan ma sellest aru. Mis ma ikka maksan, küll nad võitlevad minu eest ka siis, kui ma liikmemaksu ei maksa.

Teine punkt, mida ma oluliseks pean, on teenuste osutamine. EVEA peaks oma liikmete huvides esinema teenuseid osutavate firmade juures hulgiostjana. Tellides suurema koguse teenust, saame selle odavamalt. Kogemused on juba olemas kindlustusfirmadega, sõlmimisel on lepingud turvafirmadega. Lisaks sellele reklaamiteenused, juriidilised teenused, äriplaani koostamised jne, kuni võlgade sisse nõudmiseni välja.

Liikmetele on plaanis välja töötada liikmekaart, mis annab automaatselt need soodustused, mille suhtes EVEA on suutnud kokku leppida.

Kaart saab olema päris tõsine asi, mitte papitükk. Sellega saab võib-olla isegi arveldama hakata.

Prominentsete isikute juhtimisel on tekkinud tõesti palju organisatsioone, kes kõik valjuhäälselt oma liikmeskonda püüavad kaitsta.

Meil on väga prominentne viieteistkümneliikmeline juhatus, kus on kolm riigikogu liiget -- Toivo Jürgenson, Rein Voog ja Rein Karemäe.

Ma loodan, et nende abiga on võimalik EVEA sõnaõigus maksma panna või vähemalt häälekamaks muuta. Ka mina ei ole sellega rahul, et EVEA on teise-kolmanda järgu hääletoru ettevõtete huvide esindamisel seadusandliku võimu ees.

Ma arvan, et iga väikeettevõtet puudutava seadusakti või määruse koostamisel oleks siiski vaja EVEA häält kuulda võtta. See on põhjendatud muidugi sel juhul, kui EVEA ise suudab oma liikmete häält kuulata. Siiani on tagasiside EVEA ja tema liikmete vahel olnud nõrgem kui võiks.

EVEA-l on olemas esindused maakondades. Ilmselt nende tegevus, suunamine ja kontroll EVEA poolt on olnud napp.

Ma arvan, et side on võimalik taastada. Meil on olemas väga hea andmepank igasuguste koostööpakkumiste tarvis. Sealt on saadud infot, kuid tagasiside pole. Ma loodan, et me edaspidi suudame paika panna süsteemi, et iga ettevõtte kohta saaks aastas vähemalt korra infot. Tundub, et passiivsus on viimastel aastatel olnud kahepoolne.

Kõige suurem mure on see, et ettevõttel raha ei ole ja tagatist ka mitte. Täna on meie majandus liiga pangandusekeskne. Pangad peaksid olema rohkem ettevõttesõbralikud.

Praegu ei taheta tegeleda pisemate projektidega ja problemaatilisemate asjadega. Aga tahes-tahtmata on selliseid ettevõtjaid, kes tegelevad väiketootmisega. Kui me tahame, et Eestimaal tekiks homogeensem ühiskond, kus ka ääremaal tahavad inimesed elada, peab suhtumist muutma.

Jah, ega ta kerge ei ole. Aga ma ei ole ka seda tüüpi inimene, kes raskusi väga kardaks. Rasked olukorrad on alati selles mõttes optimistliku alatooniga, et väga palju kehvemaks enam minna ei saa. Ma olen võitleja hing ja ma ei ole tulnud siia selleks, et nina norgu lasta ja kurvalt tõdeda, et asi on halb.