Põllumeestel suu kõrvuni

Varsti on tavalisel rii-gikodanikul, kelle kuusissetulek jääb paari tuhande krooni piiridesse, võimalik toituda traditsiooniliselt ainult verivorstist, kartulist ja hapukapsast, sest teistele toiduainetele ei hakka tema rahakott lihtsalt peale. Eilsel erakorralisel istungjärgul hääletas enamik riigikogu liikmeid importtoiduainetele miinimumhindade kehtestamise poolt, mis sisuliselt tähendab kaitsetollide kehtestamist ja toob endaga kaasa nii import- kui kodumaiste toiduainete kallinemise.

Äripäev avaldab nördimust selle üle, et kaitsetollid, küll varjatud kujul ja teise nimega, siiski sisse viidi. Arusaamatuks jäävad selle fakti taustal peaminister Tiit Vähi sõnavõtud majanduse liberaliseerimisest, mis nüüd tunduvad liberaalsete majandusreformide pooldajatele puru silma ajamisena. Mõistetamatuks jääb ka reformierakonna suhtumine, kes laseb koalitsioonipartneritel sõna otseses mõttes oma ideaalidele pähe istuda, ilma et tehtaks hääletamisel vähemalt hilinenud katsetki oma seisukohti väljendada.

Miinimumhindade sisseviimist põhjendatakse sellega, et piiril deklareeritakse kaupu alla nende tegeliku väärtuse. Mille järgi kavatseb riik nüüd kaupade tegelikku väärtust hindama hakata? Kui selle järgi, palju aega ja raha kulub amortiseerunud tehnika ja kolhoosikorra rikutud tööjõuga mingi kauba tootmiseks, siis läheme küll omadega rappa.

Meil on olemas toll ja tolliväärtusseadus, millega üle piiri liikuvatelt kaupadelt maksud kätte saada. Maamehed peaksid rohkem tegelema hoopiski sellega, mis sünnib kohtadel. Maksuameti peadirektor Kalev Järvelill on Eesti sotsiaalmajandusliku analüüsi instituudi uurimusele Eesti varimajandusest tuginedes öelnud, et varimajandust viljelevad kõige rohkem meie põllumehed.

Äripäev jääb endiselt oma seisukoha juurde, et mingisugune bürokraatlik hindade kehtestamine ja ühe majandusharu eelistamine teistele pole Eestis õigustatud.

Nimetagem põllumeeste nõudmisel kehtestatavaid siseturukaitse meetmeid kas kaitsetollideks, tasakaalustavateks tollideks või miinimumhindadeks, siiski ei saa mööda hiilida faktist, et nii või teisiti kaasneb nendega toiduainete hindade tõus, mis ei jäta tarbijaid puudutamata.

Tagasihoidlikumate hinnangute kohaselt kallinevad toiduained viis kuni kümme protsenti. Impordi piiramine ja sellest tekkiv tühimik siseturul võib kasvatada hindu aga kuni kolmandiku võrra, sest kohalikel tootjatel tekib võimalus konkurentsi puudumisel oma äranägemise järgi hindu dikteerida, tegemata midagi amortiseeruva tootmisbaasi uuendamiseks.

Selle kõige juures on tootjad unustanud, et nad ise on ka tarbijad. Kui toiduainete hinnad tõusevad, hakkavad teistes eluvaldkondades töötavad inimesed mõtlema sellele, kuidas oma sissetulekuid suurendada, et säilitada endine elatustase. Kallinevad teenused ja tööstuskaubad. Seesama põllumees, kes ühel päeval saab oma piima eest rohkem raha, peab kuu aja pärast kahetsusega nentima, et ring on sulgunud, kuna majandamiseks vajaminevate kaupade hinnad on samuti tõusnud.

Miinimumhindade kehtestamisega teevad põllumajandustootjad endale karuteene. Siis, kui elukallidus tõuseb ja inflatsioon suureneb ning töötlejad põllumeestel naha üle kõrvade tõmbavad, on hilja mõtlematult astutud samme heastada.