Sportlaste püüniseks said olümpiarõngad

Artikkel

- Uudised
- 1. august 1996 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sportlaste püüniseks said olümpiarõngad
Olümpiamängudel võistlevate Eesti sportlaste sponsorid ja riigikodanikest maksumaksjad peavad kahetsustundega nentima, et nende raha on suuresti tuulde loobitud. Põhjuseks on siin meie sportlaste nõrgapoolne esinemine Atlantas. Keskpärased ja tihti alla igasugust arvestust tulemused on tublisti kõigutanud kodumaise spordisõbra lootusi ja kahandanud usku spordibürokraatia suutlikusse kaasa aidata spordimaailma tippude vallutamisele.
Äripäeva arvates on Atlanta olümpiamängud kujunenud piisavaks õppetunniks, millest kõik asjaosalised saaksid tuleviku tarvis järeldusi teha. Seda muidugi juhul, kui soovime oma sportlastes näha midagi enamat kui kahuriliha, millega täidetakse medalikohtadest ülejäävaid positsioone.
Tohutu kommertsvankri ette rakendatud olümpiamängudel on vaatamata sajanditagustele ideaalidele osavõtu kõrval tähtsad siiski ka medalikohad. Eriti sellisele väikesele riigile, nagu seda on Eesti, kes peab alatasa oma olemasolu ning poliitilisi ja majanduslikke püüdlusi maailmale tõestama.
Võidu vajalikkus on tähtis ka igale kodanikule, kellelt ühiskond nõuab tavaliselt siiski ennekõike tulemusi, mitte ainult osavõttu. Medal olümpiamängudelt innustaks kahtlemata paljusid, eriti aga kooliõpilasi, tulevasi sportlasi, oma eesmärke saavutama.
Toimetuse meelest aitaks tekkinud olukorra paranemisele kaasa see, et nii sportlased kui treenerid annaksid oma töö ja tulemuste kohta reaalseid, tegudele vastavaid hinnanguid, millega peaksid arvestama ka meie spordikommentaatorid. Enne olümpiamänge ja ka mängude ajal peetud kiidukõnedest jäi avalikkusele mulje, et eestlased teevad Atlantas imesid. Imed sünnivad aga ainult muinasjuttudes, mitte konkurentsiheitlust täis olümpiastaadionil.
Teiseks tuleks edaspidi välja valida viis kuni kümme spordiala, mida hakataks riigi tugeva toetuse abil eelisarendama. Olgu nendeks maadlus, mõni kergejõustikuala või hoopiski korvpall. Täna on kindel, et kõigile raha ei jätku. Pole ka mõtet seda igaühele näpuotsaga jagada, et hoida asjaarmastajalikku taset, mis niikuinii kuskile välja ei vii.
Kolmandaks tuleks lõpetada spordiametnike riigipoolne lausfinantseerimine. Riigi palgal peaksid siiski olema ainult need inimesed, kellel on ette näidata konkreetseid spordi- ja organiseerimisalaseid tulemusi. Mitmes linnas ja maakonnas on aga spordialal palgal tegelasi, keda sport huvitab vaid niipalju, et see tema äri segama ei hakkaks.
Sõnumilehes kinnitab rahvusliku olümpiakoondist saatev Tiit Nuudi, et pärast olümpiat seisab ees karm analüüs, millesse kaasatakse nii sportlased, treenerid, alaliidud, kui ka olümpiakomitee ise. Äripäev jääb ootama, kas spordimeestel jätkub kodanikujulgust oma möödalaskmisi ausalt tunnistada. Vastasel korral peavad kodumaised sponsorid ja pöidlahoidjad oma iidoleid piiri tagant otsima hakkama.
Hetkel kuum