1. september 1996
Jaga lugu:

Lihatööstused pankrotistuvad teel Euroopasse

Küsimustele vastab lihaliidu uus tegevdirektor Helle Koppel

Tähendab te kahtlete minus? Ma võtsin selle koha vastu pärast põhjalikku kaalumist. Julgust andis mulle see, et enamikku lihaliitu kuuluvaid etttevõtteid juhivad inimesed, keda ma küllalt hästi tunnen. Olen aastaid töötanud kontaktis lihakombinaatidega, koos riikliku lihatööstusega. Olen üle 20 aasta töötanud liha- ja piimaministeeriumis ja konstrueerimisbüroos, samuti Võhma lihakombinaadis ja Tartu lihakombinaadis. Ma usun, et seetõttu on mulle tootmisprobleemide ring üsna tuttav.

Mõningal määral ma tunnen ka majandusküsimusi, aga ilmselt olen ma jälle maha jäänud ning peaksin ennast nendes küsimustes harima. Eriti mis puudutab Eesti Vabariigi aegseid seadusi ja dokumente.

Põhimääruse järgi liidab liit nii tootjaid -- lihaloomade ja -lindude kasvatajaid, nende töötlejaid, kui ka isegi lihatooteid turustavaid organisatsioone. Ta on füüsiliste ja juriidiliste isikute vabatahtlik erialane ühendus, mis ei taotle tulu.

Ei, ma ei ütleks nii. Poolaasta seisuga on Eesti lihaliidul 10 juriidilist liiget. Kui hakata peale suurematest, siis Rakvere lihakombinaat, Tallinna lihatööstus, siis Valga lihatööstus, Pärnu lihatööstus, Saaremaa liha- ja piimatööstus, Tallegg, Järlepa kalkunikasvatus. Siis on veel Karree, Adavere, Tartu lihakombinaat.

Eesti lihaliit ei koonda oma ettevõtete majandustegevuse kohta andmeid ega statistikat, aga me ise hindame, et 60--70% lihatööstuste käibest on haaratud lihaliitu kuuluvate ettevõtete poolt.

Meie liitu kuulub ka härra Tauts tehnikaülikoolist ja professor Rei põllumajandusülikooli lihainstituudist. Peale selle on individuaalliikmetena jäänud Olev Rohumäe ja Ants Erg.

Olen endale eesmärgiks seadnud, et lihaliidu liikmete arv peab kasvama ja püüan välja mõelda, millega ma saaksin kõiki selle tegevusalaga tegelevaid ettevõtteid lihaliidust huvituma panna.

Lihaliidus me pole seda küsimust arutanud. Mina ei pea normaalseks, et lihatööstused pankrotistuvad, aga välja pakkuda konkreetset tegevust selle peatamiseks või vältimiseks on väga raske. Ma usun, et kõikidel seni pankrotistunud ettevõtetel on olnud teatavad eeldused selleks, kuna tegemist on nõukogude ajast tulnud suhteliselt halvasti varustatud ja halvas tehnilises seisukorras tootmisettevõtetega, millele on kaasnenud järjest süvenev konkurents.

Lisaks olid mittetootlikud kulud nendes ettevõtetes väga suured, kaasa arvatud personalikulud. Aidata oleks siin võinud, kui investorid oleks kaasatud õigeaegselt. Kui kohe oleks tulnud rahaline süst, et viia tootmine uuele tasemele.

Selliseid ettevõtteid muidugi on. Nendesse nõukogude ajast ületulnud ettevõtetesse on tehtud teatud investeeringuid, mis on neid aidanud viia natukene paremale tasemele.

Ma ei tahaks ennustada neid. Ma usun, et nendes ettevõtetes töötavad tublid inimesed, kes otsivad väljapääsu.

Kuna olukord põllumajandusliku tootmise ja loomakasvatuse osas on läinud tunduvalt tagasi ja on tekkinud olukord, kus Eestimaa enam ennast ise lihaga ära ei varusta, samas asub aga enamik tööstuseid maapiirkondades, kus inimestele on vaja tööd, siis ma arvan, et siin peaks riik sekkuma.

Rahaandmine võib olla lahendus üksikute konkreetsete juhtude puhul. Aga üldiselt peab see olema seadusandlikult paika pandud.

Mulle tundub, et niisugust teravat konflikti ei ole. Vaadake, piimaga on see asi natuke teistmoodi. Kui piim on toode, mida Eestimaal toodetakse veel hetkel rohkem, kui eestlane vajab, siis lihatööstused siplevad ka ise. Me ei saa öelda, et nad oleksid teab kui rikkad.

Ma arvan, et küllap on, aga ma ei oska neid teile nimetada. Kuna ma majandusküsimustega igapäevaselt ei tegele, siis ma ei ole otsekontaktis nende loomapidajatega, kes kombinaatidesse loomi toovad.

Ma ei tahakski sellele väga vastata. Kui seda kodumaist kapitali tulemas ei ole, siis ta peaks tulema.

Kui Eestimaal leidub inimesi, kes üle miljonilisi tulusid deklareerivad, siis järelikult kapitali liigub. Omaette küsimus on, kas need inimesed oma kapitali lihatööstusesse paigutavad.

Kui Eestisse tulevate välisfirmade toodang on selline, et see rikastab või täiendab siinsete firmade poolt toodetud sortimenti, siis miks mitte neid siia lasta. Kui ta aga dubleerib, siis tekib sellega teatavaid küsimusi.

Saarioinen väga paljuski rikastab sortimenti. On ka palju näha Taani salaami vorsti, mida me enamikus saaksime ise valmistada.

Ma ei ole praegu valmis sellele küsimusel vastama. Ma ei ole seda tunnetanud, mis ei tähenda aga, et see nii ei võiks olla. Ma olen aru saanud, et esialgu taanlaste väljapakutud summad on hakanud läbirääkimiste käigus vähenema. Arvatavasti liigub see asi nüüd reaalsuse suunas. Võib-olla on teie küsimus täiesti õigesti püstitatud ning see on küsimus, millega tuleb tegeleda.

Me pakkusime välja ka niisuguse variandi, et kui me ise ei suuda otsustada taanlaste väljapakutud projekti rahalise väärtuse üle või asupaiga osas või ka tema vastavuse üle Euroopa Liidu nõuetele, mis ka tekitas siin poleemikat, siis on ju võimalik selleks kasutada Euroopa Liidu eksperti.

Jaga lugu:
Hetkel kuum