Ministeeriumide lagunemise aeg on käes

Pajula sõnul on praeguseks kujunenud suur ühiskonnagrupp, kellele riigiaparaadi paisumine ja üha suurenevad kulutused selle aparaadi ülevalhoidmiseks rõõmu valmistab. Need on ametnikud, kes sahistavad büroodes ja kulutavad maksumaksja raha.

Eesti juhtiva transiidiettevõtte Pakterminal juhatuse esimees Aadu Luukas tunnistab, et tal on piinlik, et ettevõtjad laiska valitsust üleval peavad. Luukase arvates on ametnikke liiga palju ja neile on antud liiga suur võim. Paljud alustatud asjad on lõpule viimata, näiteks Muuga sadamale vabasadama staatuse andmine.

Luukase sõnul on normaalne ettevõtte tulumaksu protsent poole väiksem, see tähendab 13 protsenti. Miks? See selgub kasvõi Pakterminali näitel. Kolme aastaga, mil Pakterminal ei maksnud Eesti-Taani ühisettevõttena üldse tulumaksu, on ta kujunenud suurimaks transiidiettevõtteks Eestis, mille kaudu käib pool Muuga sadama kaubakäibest ja kolmandik Eesti raudtee kaubakäibest. Selle aja jooksul on Pakterminal Eesti majandusse investeerinud üle 400 miljoni krooni. Luukase sõnul oleks riik maksu nõudes palju vähem kasu saanud.

Vaba turumajandust on juhtivad majanduseksperdid võrrelnud liiklusega suurel magistraalil. Imetlusväärselt oskuslikult korraldab liiklus end ise ümber, tagades nii maksimaalse läbilaskevõime. Kui nüüd seda liiklust reguleerida, näiteks lubada teatud sõiduradadele ainult teatud liiki autod või sulgeda mõneks ajaks mõni ristmik, tekivad suured liiklusummikud.

Hardo Pajula sõnul ei anna majandusministeerium ja paisutatud justiitsministeerium oma reguleeriva funktsiooniga majanduse normaalsele arengule midagi juurde. Pigem vastupidi, maksumaksja raha kulutades takistavad nad uute efektiivsete töökohtade loomist.

Kulutuste vähendamiseks on valitsusringkondades hakanud keerlema mõtted ministeeriumide ühendamisest. Võimalikud esimesed ühinejad on põllumajandus-, majandus- ja rahandusministeerium.

Riigikogu reformierakonna fraktsiooni aseesimees Rein Voogi sõnul on valitsusasutuste ühendamisest erakonna sees juttu olnud. Tehtud kalkulatsioonid näitavad, et ainuüksi mõne ministeeriumi ühendamine võimaldaks kokku hoida 60--70 miljonit krooni.

Estonian Airi andmetel maksab Boeingu üürimine lennuks Tallinnast Araabiasse ja tagasi umbes 500 000 krooni. Kui Eesti president koos saja reisijaga nimetatud teekonna ette võtab, maksab iga eestlane selle eest 30 senti. Kui aga USA president sama teeb, maksab iga ameeriklane 0,2 senti. Vahe on 150kordne, mis tähendab, et Eesti riigiametnike võimalused on teoreetiliselt 150 korda ahtamad.

«Me ei saa võrrelda end paljude teistega, sest me ei saa võrdväärselt kulutada,» räägib Pajula.

Võrrelda saab näiteks Uus-Meremaaga. See on 3,5 miljoni elanikuga riik, kus on 7--8 aastaga suudeti nii majanduslike kui poliitiliste reformidega allakäik peatada ja jõudsalt edasi areneda.

Seal tekkis 1980ndate keskel olukord, kus majandus ei jaksanud riigi koormat üleval pidada. Uus-Meremaad hakati läänemaailmas pidama Vaikse Ookeani Poolaks ehk sisult ülereguleeritud sotsialistlikuks riigiks.

Uus-Meremaa reformistrateegia seisnes riigivalitsemiskulutuste ning majanduse reguleerituse radikaalses vähendamises. Nüüd on Uus-Meremaast saanud üks maailma vähem reguleeritud maid. Uus-Meremaal elab inimesi poole rohkem kui Eestis, ent sisemajanduse kogutoodang on 13 korda suurem ja keskmine palk on seal 15 000 krooni kuus.

Poliitilistest parteidest on seni ainult reformierakond avalikult maksude ja riigivalitsemiskulutuste vähendamise eest võidelnud. Reformierakonna ettepanekut on kuulda võtnud koonderakonna ja Isamaaliidu poliitikud.

Maksude kärpimise vastu seisavad keskerakond ja koonderakonnaga valitsuse moodustanud maarahva ühendus.

Valitsemiskulude kärpimine rikastab kõiki

Oma riigi ülalpidamiseks kulutasime 1995. aastal kokku 16,7 miljardit krooni, sellest ligi 9 miljardit läks otse riigi valitsemiseks ja ülejäänu haigekassale jms fondidele. Kokku tootsime 1995. aastal 41,5 miljardi krooni eest, mis tähendab, et ligi viiendiku rahast maksime riigile valitsemise eest ära. Peaministri nõunik Hardo Pajula pakub välja võimaluse, et maksame riigi ülalpidamiseks 9 miljardi asemel 6 miljardit. Nii jääks meil alles 3 miljardit krooni. See on suur summa, mis ületab 700 miljoni krooniga Eestisse tehtud välisinvesteeringute mahu 1995. aastal. Juhul kui me seda raha kohe ära ei kuluta, vaid Kagu-Aasia tiigrite kombel säästame ja tootmisse investeerime, tekib juurde lugematul hulgal uusi töökohti ja me oleme kõik rikkamad.