2. detsember 1996 kell 22:00

Tollisõdurite heitlus

Visadus on andnud maa-parteide kätte olulise sillapea. Eile kirjutasid uue minikoalitsiooni juhid alla otsusele, mille tulemusena tõenäoliselt alates järgmise aasta juulist paneb Eesti piiritõkked välismaalt imporditavatele toidukaupadele. See on osa nn sotsiaalsest turumajandusest.

Veelkord kinnitab Äripäev: Eesti ei vaja kaitsetolle. Ning sama vähe vajavad Eesti ettevõtjad ja tarbijad ka neid käibemaksusoodustusi, mida maaparteid kaitsetollide kaasreisijaks üritavad smugeldada.

Meelde tasub tuletada kaitsetollide kehtestamisele järgnevad ahelreaktsioonid. Eelkõige -- hindade kasv. Põllumajandusministeeriumi ametnikud näitasid suvel tehtud arvutustes, justkui tõstaksid kavandatavad 10--15% imporditollid üldist hinnataset 3,6%. Kuid esiteks ei arvestatud, et pärast tollitariife tõstavad kohalikud tootjad oma toodete hindu. Ja teiseks, millest Arnold ja Andres Toompealt rääkida ei taha, on see, et eelkõige tõusevad toidukaupade, esmatarbekaupade, liha, piima, munade, leiva, saia hinnad. Ja mitte selle niigi ebareaalselt väiksena tunduva 3,6% võrra, vaid 10--15%. Löögi alla jääksid muidugi kõik tarbijad, kuid eelkõige suhteliselt madalama sissetulekuga inimesed, kelle väljaminekutes on toidukaupadel suur osakaal. Niipalju siis nn sotsiaalsest turumajandusest.

Hindade tõus tähendab inflatsiooni kasvu. Ja see omakorda suurenevaid laenuintresse. Kuidas aga meeldib selline stsenaarium põllumeestele, kes saavad vahendid investeeringuteks peamiselt laenudest?

Seega, tasub esitada küsi-mus: kelle asja nn maarahva esindajad siis ikkagi ajavad. Toidukaupade hinnad tõusevad, kahtlemata ei ole imporditollid tarbijate huvides. Intressitaseme tõusmine ei ole põllumehe huvides. Samuti ei võta kaitsetollide ristisõjast osa enamik suurtootjaid. Põllumajanduse toetuseks on leitud vahendeid, laenuressursse, laenugarantiisid. Tootmise efektiivsus kasvab, üha enam kohtab ettevõtete edetabelites näiteks piima- ja kalatööstusettevõtteid.

Ja ikkagi, kelle jaoks siis kaitsetollid? Tollisõdurid Toompeal sebivad endistest kolhoosidest tekkinud ebaefektiivse tootmisega ühistute huvides. Tegemist on lihtlabase varade ümberjaotamise sooviga, muidugi tarbija ja teiste ettevõtjate arvel. Seda tõestab Andres Variku juba kevadel esitatud soov vabastada põllumajanduslikud suurtootjad käibemaksust, kuid tõsta samal ajal teistele kehtivat maksumäära poole protsendi võrra.

Imporditollide kehtestamine ei tähenda aga lihtsalt hindade, intresside tõusu, see on välisinvestoritele märk Eesti loobumisest seni edu taganud avatud majandusest. Siinkohal on paslik meenutada peaminister Tiit Vähi napilt poole aasta taguseid kinnitusi, et imporditolle ei tule. Ja muidugi ka tema avatud turgude vajalikkuse kinnitust kurikuulsas «kümnes käsus». Kuid täna puhuvad juba uued tuuled, ilmselt tuleb tuule suuna kriteeriumit kasutada ka teisi peaministri «käskusid» käsitledes.

Kaitsetolldie poolt- ja vastuargumentide leidmise vastutuse on Vähi lükanud majandusminister Jaak Leimannile. Ministri, kes muuhulgas sugugi ei ole välistanud kaitsetollide kehtestamist, vastuargumentide koorem võib olla ükskõik kui suur, tollitariifide kehtestamiseks on poliitiline tellimustöö esitatud ja see läheb minikoalitsiooni kodurahu huvides täitmisele. Poliitilise tellimustöö olemasolu välistab «mõõdukuse».

Hetkel kuum