Uudised
5. detsember 1996 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Segased sehkendused keldriköögis

Äripäeva ärilõuna külalist Estonian Airi asepresidenti kommertsalal Toomas Leisi jäi vist isegi pärast argentiina restoranist lahkumist vaevama küsimus, millise seltskonnaga ja millisel eesmärgil sobiks külastada Vabaduse platsi ääres asuvat toitlustusasutust. Võib-olla argilõunal, küll aga ei usaldaks viia sinna äripartnereid õhtul. Liialt palju äratundmist Max Marine'i aegadest.

Asi pole teeninduses ja toitudes -- sellele pole midagi ette heita. Veidi mahedamad toidud tundusid isegi india köögi teravaid roogi armastavale Toomas Leisile suupärased. Kiidusõnu pälvis ka musta riietatud püüdlik kelner, kes saabus alati õigel ajal.

Pigem jättis segase tunde kompotlik interjöör, mis ei lasknud restoranikülalistel end sellesse kuidagi sobitada. Ühelt poolt domineeris odava mulje jättev lõunamaiselt soe oranzh toon vineerseintel, teisalt tõenäoliselt eraldumise eesmärgil kohatult robustselt laotud tellisemüür ja stiilitu lavanurk. Huvitav, milliste etteastetega ehe eurodiskonurk õhtuti üllatab?

Tõenäoliselt on olnud kujundusideid rohkem, kui teostusvõimalusi. Samas mõjusid meeldivalt läbimõeldud kuivkompositsioonid, mis olid 2--6kohaliste laudkondade kaupa erinevad.

Eraldatust nõudvaks ärikohtumiseks tingimused puuduvad: juba saali sisenedes libiseb pilk üle kõigi külastajate. Kes aga kulutab päevas argisele lõunasöögile ca 150 krooni, võiks argentiina restoranist küll läbi astuda.

Argentiina restorani tõmbenumber on kahtlemata saalis asetsev köök. Koka tegemisi on vahva jälgida, seda enam, et vahel lahvatab pannilt kõrge leek.

Toomas Leisi arvates võiks enam tähelepanu pöörata külastajate vastuvõtule. Kitsas sissepääs ja kitsuke fuajee tekitab segadust, kuhu minna, kelle poole pöörduda.

Praed on mõistliku suurusega ja toitvad. Toomas Leis tellis sisefilee grillkartuliga (132 kr), ajakirjanik maksa ladina moodi riisiga (85 kr). Leisile, kes polnud kartuleid grillituna varem söönud, olid need maitsvaks üllatuseks. Pikantselt maitsestatud maks oli samuti suurepärane, nagu ka mõlema prae juurde eraldi kausis serveeritud salat koos maheda ja terava kastmega.

Prae kõrvale tellisime pokaali punast majaveini (24 cl 44 krooni). Söömaaja lõpetasime tassi cappuccinoga (20 krooni). Paraku ei saa jätta märkimata, et joogikaart oleks võinud olla toidukaardist eraldi, ehkki see tulnuks õhuke.

Samuti võinuks menüüs lahti kirjutada eksootiliste nimetustega roogade koostise, sest eestlane vaevalt end argentiina toitudes kodus tunneb.

Toomas Leisil oli veinisõbrana kahju, et veinivalik piirdus mõne sordiga. Valgete veinide hinnad mahtusid vahemikku 177--339 krooni pudel. Esindatud oli nii argentiina, prantsuse kui austraalia märjuke. Pudeli punast veini võis saada nii 124 krooni kui 505 krooni eest.

Alkohoolsetest jookidest tundus mitmekülgseim õllevalik, kus hinnad algasid 20 kroonist pudel. Pakuti ka Saku alkoholivaba õlut (21 krooni).

Eelroogadest oli odavaim 20kroonine ports oliive, ent lõunaameerikalikem tundus peruu kalavalik (51 kr). Suppe oli menüüs kolm hinnavahemikus 33--45 krooni, põnevaim neist peruu rahvussupp.

Enamik põhitoite oli grillitud. Hinnad mahtusid vahemikku 85--250 krooni. Kalleim toit, grillitud eksklusiivne lihavalik, on mõeldud siiski kahele. Oleksime ehk tellinud eksootilise mereandidest roa Mesi (111 kr), ent kuna kelner ei osanud selle nime taga peituvat selgitada, otsustasime lihtsama kasuks. Loomafilee argentiinapäraselt (162 kr) kuulus samuti kallimate praadide hulka.

Tortillasid oli menüüs neli: odavaim juurviljaga (50 kr), kalleim krevetiga (80 kr). Magustoidu saab 35--45 krooniga.

- Esmamulje

- paiga välisilme 6 p

- parkimisvõimalused 1 p

- riidehoid 6 p

- hügieenitingimused 8 p

- Miljöö

- sisekujundus 2 p

- ventilatsioon 8 p

- taustamuusika 8 p

- puhtus 7 p

- valgustus 6 p