Turundusuuringust on kasu reklaamiturule

Tänane Eesti reklaamiturg on pidevas mahulises kasvus. Samas on kvalitatiivne kasv küsitav, vaatamata rahvusvaheliste kettide oskusteabe impordile. Endiselt püütakse ellu viia strateegiaid, mis tunduvad olevat huvitavad mõttevälgatused, ent toovad endaga kaasa raha tuuldeloopimist.

Üheks kindlamaks eelduseks paremate turundusotsuste tegemisel on piisav info, mille kogumisel on käepäraseks abimeheks turundusuuring.

Miks ei kasuta reklaamiagentuurid kuigi tihti turundusuuringut riske maandava meetmena oma töövahendite portfellis? Põhjuseid on mitmeid, tooksin välja neist osa, pretendeerimata täieliku nimekirja esitamisele.

1. Reklaamifirmad ei ole sageli süüvinud kliendi ärisse niivõrd, et osata ära kasutada turundusuuringut. See võib olla põhjustatud loomulikult nii kliendi poolt hoitavast distantsist ja nõrgast tagasisidest kui ka reklaamifirma enda ebaprofessionaalsusest, mille tagajärjeks on ette läbikukkunud strateegiate elluviimine või kampaaniate korraldamine.

2. Reklaamifirmad ei kasuta vajalikke turundusuuringuid suures ajapuuduses ning loodavad liigselt oma kogemustele samas või teistes ärivaldkondades sarnaste probleemide lahendamisel. Siinkohal tekib oht, et saadud kogemused ei sobi enam muutunud taustsüsteemi või ei ole tegelikult kohaldatavad konkreetsete turundusprobleemide lahendamisel.

3. Reklaamifirmad ei ole valmis aktsepteerima võimalikke negatiivseid tulemusi, mis seaksid kahtluse alla nende professionaalse tegutsemise.

Selline lähenemine on selge märk huvide konfliktist. Selle ärahoidmiseks peaks iga turundusjuht ise oma agentuuri aeg-ajalt kontrollima.

4. Reklaamifirmad pole valmis aktsepteerima tulemusi, mis erinevad nende inimeste tõekspidamistest teatud nähtuste kohta. See näitab eelkõige turundusalast lühinägelikkust ning väikest kohanemisvõimet uute situatsioonidega.

5. Reklaamifirmad ja nende kliendid tegutsevad piiratud ressursside tingimustes, kus turundusuuringu hind kaalub üles tehtava turundusuuringu väärtuse. Siinkohal on jällegi üleval hinnangu küsimus.

On ju selge, et iga turundusspetsialist valiks endale eelkõige konsultandi, kes oskab kõige paremini lahendada vähemalt «pool probleemi», s.o tõstatada õigesti probleemi. On ju nii, et iga hea reklaamiidee vale strateegia elluviimiseks muudaks asja lõppkokkuvõttes ainult hullemaks.

6. Reklaamifirmad ei oma oskusteavet turundusuuringute kasutamiseks või ei oma küllaldast teavet Eesti turul pakutavate võimaluste kohta.

Selline auk oskusteabes on võrreldav reklaamipsühholoogia või turunduse vahendite mittetundmisega ning selle korvamine peaks olema sel juhul oluline samm firma edasisel arendamisel.

Eeltoodu näitab eelkõige arenguvõimalusi. Reklaamitegemine turundusprotsessis on kui ahel, mille praegune nõrgim lüli on minu arvates tegevuse analüüs ning selle üheks ravimiks võiks olla turundusuuring. Ilmselt võiks pinnapealsuse vähenemine anda edaspidi põhjust rääkida ka Eesti reklaaminduse kvalitatiivsest arengust.