Ühisfirma vajab pikaajalisi ostugarantiisid

Enim on ASi Narva Elektrijaamad äriplaani kritiseerijad avaldanud seisukohti, et ühisfirmale ei tohi anda pikaajalisi ostugarantiisid. Sellega on raske nõustuda.

Äriplaani realiseerimise eelduseks on pikaajaliste elektri ostu-müügilepingute sõlmimine. Sellised lepingud on vajalikud nii elektri tootjale kui ka ostjale, sest võimaldavad vähendada riske, tagada sissetulekute taseme kindluse ning anda seeläbi kindluse investeeringute teostamisel. Need garanteerivad ka stabiilsuse kodumaise kütuse baasil toodetud elektriga varustamiseks.

Väide, et pikaajaline leping takistab turu teket, on majandusteoreetiliselt põhjendatud. Kuid tuleb arvestada, et toimiv elektriturg ei teki üleöö. Kui võib-olla tekibki mitu ostjat, siis on väheusutav, et Eestis tekib lähiajal elektri tootmise turg, sest olemasolevate genereerivate võimsuste struktuur seda ei toeta. Samuti on Eesti pindala ja rahvaarv väike, võrreldes riikidega, kes viivad sisse vabaturu põhimõtted.

Toimiva turu üheks eelduseks on uute elektrijaamade ehitamine. Need kasutaksid tõenäoliselt importkütust (looduslik gaas) ja importseadmeid, mis ei mõju soodsalt kaubandusbilansile. Uutes jaamades toodetud elekter oleks ka kallim.

Arvestades meie majanduse arengutaset ning seda, et praktiliselt kogu elekter toodetakse põlevkivist, et selle tootmisharuga on seotud suur hulk Kirde-Eesti elanikest ning et selles piirkonnas ei soovita teravate sotsiaalsete probleemide tekkimist, ei ole põhjendatud asendada lähiaastatel senist elektritootmist uute elektrijaamadega. Miks siis muidu riigikogu soovis, et Eesti riigil oleks vähemalt 51% elektrijaamade aktsiaid?!

Arvestades majanduspoliitilist soovi soodustada konkurentsi elektri tootmisel on elektri hulgimüügi lepingu tingimustes kavandatud ühisfirmalt ostetava garanteeritud võimsuse vähenemine 1700 MW-lt (1998. a) 1000 MWni (2014. a) ning toodangu mahtude säilimine enam-vähem praegusel tasemel. On eeldatud, et edaspidi ostetakse elektrit rohkem ka teistest olemasolevatest või uutest elektrijaamadest. Näiteks on prognoositud, et juba aastal 2003 toodetakse 0,7 TWh teistes elektrijaamades. Sellest ei piisa aga prognoositud nõudluse katmiseks aastal 2003, puudu jääb veel teine 0,7 TWh. Seega on aastal 2003 võimalik toota 1,4 TWh kas Narva jaamades või teistes elektrijaamades (võrdluseks 1996. aastal tootsid teised elektrijaamad ca 0,35 TWh!). Iseasi on, kas äriplaani üle otsustajad neid numbreid aktsepteerivad.

On igati loogiline, et mistahes strateegiline investor soovib garantiid, et tema poolt toodetud elekter ka ära ostetaks. Elektrisektori arengu finantseerimine toimub reeglina pikaajaliste laenude abil. Olulised muudatused toodangu mahtudes kajastuvad otseselt ettevõtte finantsmajanduslikus olukorras ning tekib oht, et võetud (välis)laene ei ole võimalik tagasi maksta. Mida suurem on tururisk, seda suurem on investori poolt soovitud kasum. Kui aga riskid lähevad liiga suureks, siis otsib investor juba sobivamaid investeerimisvõimalusi.

Lisaks tuleb arvestada tehnilisi riske, kuna keevkihtkatlaid, mis kasutaksid Eesti põlevkivi, veel ehitatud ei ole. Pole ju loogiline, et ühisfirma, investeerides sajad miljonid uutesse keevkihtkateldesse, teeb seda, ilma et tal oleks teada, kas toodetud elektrit saab müüa.

Kui ei soovita, et ühisfirma sõlmib Eesti Energiaga pikaajalised lepingud, tuleks kindlasti otsustada, milliste teiste garantiidega tagada Eesti varustamine elektrienergiaga ning kavandatud investeeringute finantseerimine laenude abil, millele riik garantiid ei anna.