Kas väliskaubanduse defitsiit ohustab Eesti majandust?

POOLT

Ma olen väliskaubandus-defitsiidi vähenemise suhtes skeptiline. Kui me vaatame seda tendentsi, siis see on ikkagi väga kriitiline. Jooksevkonto defitsiidi suurenemine näitab, et need samad tendentsid, millest pool aastat tagasi räägiti, jätkuvad. Loodetud muutust väliskaubandusbilansi paranemise suunas ei ole toimunud. Arvamus, et väliskaubanduse suure defitsiidi põhjustas seadmete import ja nüüd varsti hakkab tänu sellele eksport suurenema, ei ole pidanud paika. Kui võrdleme Eesti väliskaubandusbilanssi mõne teise riigi näitajatega, siis ma ei ütleks, et investeerimiskaupade osakaal meil väga kõrge oleks.

Jooksevkonto defitsiidi taga on ostujõu tõus, mida suures osas tarbimiseks kasutatakse.

Tõenäoliselt ekspordi kasv mingil kujul tuleb, kuid on hulk tegureid, mis praegu ekspordi kasvu takistavad.

Kui vaatame lääne poole, siis takistab eksporti reaalse vahetuskursi kallinemine. Kui vaatame ida poole, siis on ees topelttollid ja muud takistused. Tootja, kes peab otsustama, on kahe ebasoodsa teguri vahel.

VASTU

Väliskaubanduse defit-siit on üks osa maksebilansist ehk tervikust ja seda ühte osa ei tohi üle tähtsustada. Tähtsam on maksebilansi olukord ja see ei ole meile probleemiks. Maksebilanss on enam-vähem tasakaalus. Väliskaubanduse defitsiiti tasakaalustavad teenuste positiivne bilanss ja kapitalikonto positiivne saldo ehk välisinvesteeringute sissevool. Ajutine väliskaubanduse defitsiit on täiesti loomulik. Kui oleme ekspordiga raha kogunud, siis see on surnud raha, me peame selle impordiga ka ära kulutama. Kui defitsiit on aga ühesuunaline ja pikaajaline, siis peaks see muret tekitama. Minu tähelepanekute kohaselt, eeskätt dollari tugevnemise tõttu, peaks defitsiidi osa majanduse koguproduktist hakkama vähenema.

Väliskaubanduse defitsiit mingis mõttes signaliseerib meile, et meie tööstus ei ole sama konkurentsivõimega kui meie kaubanduspartneritel. Importkaubad vallutavad ikkagi tasapisi siseturgu ja nüüd peaks see muret tekitama just sellest aspektist, et kuidas meie konkurentsivõimet tõsta. Ettevõtete kaitsmine ehk kasvuhoonetingimuste loomine väikses riigis ei tule kõne allagi, sest see viib isoleerimiseni, nagu oli Albaania näide. Ainus variant konkurentsivõime tõstmiseks on avatus ja vabaturg. Minu arvates tuleks anda aega asjade korraldamiseks ja mitte liiga kiiresti sekkuda. Jõumeetoditega asjasse sekkumine ei too midagi head.