29. oktoober 1997
Jaga lugu:

Jahisaal, kuhu kütid ei tule

Tallinnas Dunkri 8

sisearhitekid Raivo ja Pille Hein

St Hubertuse armsas pisikeses restoranis on rakendatud vastukäivad detaile. Kahes väikeses ruumis, mis üldiselt jätavad jahirestorani mulje, on kasutatud kolme erinevat põrandakatet, samuti kahte liiki toole jne. Üles võiks lugeda veel nii mõndagi, kuid sisekujundajana tundub, et need möödalaskmised tulenevad tellijast, sest restoran jätab lõpetamata mulje. Kui loed läbi ilusale nahkmenüüle kirjutatud legendi jahimeeste pühakust, siis ootad sisekujundusest midagi rohkemat. Restorani nimetamisest mingi tegelaskuju järgi üksi on vähe. Legendide põhjal sisekujundust teha on üldse väga ohtlik -- algmaterjal annab piiramatuid võimalusi, mida realiseerida alati ei õnnestu. Seetõttu annan 5 puntki.

Väga keeruline on anda St Hubertusele hinnangut, sest kohta on raske restoraniks tunnistada. Selleks on söögikoht liiga väike ja minu teada on restorani lauad eelkattega. Samas ei oska St Hubertust ka jahisaaliks pidada, sest midagi jääb nagu puudu. Sarved seinal, karunahk maas ja ulukiliha menüüs ei muuda kohta veel jahirestoraniks. Hubertus on äärmiselt puhas -- lausa steriilne -- ja viimistluses on kasutatud palju valget värvi. Pole jahimees, kuid miskipärast arvan, et nemad eelistaksid rohkem pruune ja rohelisi toone, raskepärast mööblit ning ehk natuke kulunud välimust. Nimi on pretensioonikas, seepärast ootad ruumi sisenemisel stiilsemat kohta, kuid üllatus jääbki kahjuks saamata -- 6 punkti.

Restorani kiire ülevaate põhjal võin järeldada, et kui ma sooviksin kuhugi sööma minna, siis St Hubertusega arvestaksin kindlasti. Esimese ruumi sisekujundus, kus sobivad hästi kokku põrandaplaadid ja tapeet, meeldib rohkem. Kuid tervikus torkab silma mitmeid sisekujunduslikke ebakõlasid. Täiesti arusaamatu, miks on esimeses ruumis dolomiidist kamina äärse laua alla pandud karunahk. Mittesuitsetajate saalis häiris euroremonditud valge lagi ja lumivalged minevikulised laudlinad, mis moodustasid seinaga tugeva kontrasti. Seinavalgustid ruumiga sobivad, kuid üldine valgustus tundub ebamugavana. Koht jätab stiilitu mulje ja jahirestoran kajastub praegu vaid nimes, annan 5 punkti.

St Hubertus meeldib, sest imeväikestesse ruumidesse on suudetud mahutada hubane söögikoht. Koht peab nime järgi stiilist kinni, sest ruumid jätavad jahiklubi mulje. Jahiatribuutikat võiks Hubertuses veelgi rohkem olla: näiteks peale jahistseenidega piltide sobiksid seinale mingid vanemad jahiriistad, stiilsem oleks robustsem mööbel ja nii edasi. Kahel väikesel saalil on omad ruumilahenduslikud head ja vead. Teises ruumis on lauad liiga lähestikku ja kuna puudub taustamuusika, ei saa sundimatult istuda. Esimeses ruumis astud tänavalt otse restoranikeskkonda -- väike ruum ei anna mingit võimalust vestibüüliks ja riideid pole kuhugi panna. Koht siiski meeldis -- 7 punkti.

Jaga lugu:
Hetkel kuum