24 november 1997

Second-hand- kaitsevägi

Veel mõni aasta tagasi elas terve Eesti second-handi elu ning lehed olid täis uudiseid pruugitud kraami abisaadetistest. Kasutatud rõivaste kauplused jäävad meile ikka, samuti elukutselised abivajajad, kelle päevatöö on kirikust kirikusse käia ja pakikesi nuiata. Peamise second-handivaldkonnana võib aga nimetada veel vaid kaitseväge.

Viimaste annetustena kaitseväele meenuvad Rootsist pakutavad 1960. aastate Saabi kergehävitajad või 19 Soomest saadetavat 105millimeetrist suurtükki anno 1937. Kuid asi ei olegi niivõrd pruugitud relvastuses, sest kingitud hobuse suhu ei vaadata, kuigi kütuseõgarditest Chevy'de kapoti alla oleks võinud enne sõitu pisut kiigata küll.

Küsimus on minu arvates pigem pruugitud mõtteviisis, mis erinevalt majandusest sõjaväes seni veel valdav. Eesti ohvitserid ja allohvitserid on lõviosas siiski üks suur second-handiseltskond. Riigikaitse akadeemia koolitusega ning loodetavasti Eesti (mitte NSV Liidu, USA vms) kaitsmise vaimus õpetatud ohvitsere on nende seas 42 ehk alla nelja protsendi. Võiks siinkohal esitada võrdluse Eesti «oma» pankuritega, kelle esimene põlvkond on oma teadmised ja kogemused ammu teisele ja kolmandalegi põlvkonnale edasi andnud.

Militaarvallas aga väitlevad ida ja lääne second-handiteoreetikud hoogsalt, kas vettekastetud peast sobib paremini pihku M 16 või AK 74, ning valdavalt ida kooliga praktikud sunnivad alluvaid söökla ja kempsu vahet jooksma.

Nii on selge, et unistus Eesti sirgeseljalistest ohvitseridest ballisaalis ning neile alluvast väikesest ja väärikast palgaväest ei täitu niipea. Läheb veel üsna palju aastaid, enne kui need 42 sõjaväelase elukutse valinut tõelist tarkust koguvad ning selle omakorda järgmistele ohvitseride põlvkondadele edasi annavad.

Hetkel kuum