Kas peaministri kiire reageering tuli üllatusena?

Peaminister on tihti mänginud head onu, kes kustutab tuld. Kui mõni alluv võtab vastu otsuse, mille peale avalikkus reageerib vihaselt, siis on Siimann see, kes ütleb, et mõtleme, arutame, peame nõu ettevõtjatega, küsime inimestelt. See on Siimanni stiil. Samas ma kahtlen, kas ta igakord nii informeerimata on ja kas ta mitte ei ole võtnud sellist hea onu hoiakut. Iseenesest oli aga tegemist jabura määrusega ja jaburale asjale peabki nii reageerima. Muret teeb, et sellist jama üldse valitsuses kokku keeratakse. Kommentaarid olid ka ju päris lõbusad. Selle määrusega taheti aidata eraettevõtjat.

See on väga meeldiv, et peaminister on aru saanud, et nii neid asju ei tehta. Mõningal määral on see kahtlemata üllatav, sest kahjuks on tüüpiline, et need asjad nii kiiresti ei lahene. Rahandusminister Mart Opmanni sellise määruse ennaktempos elluviimine, avaldamata seda Riigi Teatajas, on kahtlemata väga veider. Muidugi on kogu see määrus ise väga veider.

Järelikult oli peaministril selleks põhjust. Määruse peatamise võis põhjustada selle määrusega kaasnev bürokraatia ja ka valitsuses olid selles osas vastandlikud seisukohad. Kui majandusminister ütleb, et asjasse tuleb loominguliselt suhtuda, siis näitab see seda, et asja ei võeta tõsiselt. Vaatame nüüd, mis sellest edasi saab.

Kui rumalused likvideeritakse, siis ei saa sellesse ju teisiti suhtuda kui ainult positiivselt. Minu arvates oleks rahandusminister pidanud ise seda taipama. Miks peab talle nagu koolilapsele ette ütlema. Valitsuse määrusi ei ole minu teada tänu sellisele avalikkuse survele varem muudetud. Rahandusminister on nüüd sunnitud esimest korda oma määrust muutma. Vähemalt mis puudutab maksualaseid määrusi.

Seda on väga raske kommenteerida. Ma ei saa küsimuse mõttest päris aru. Küsimus vast ei ole selles, et keegi on kuskil tõstatanud küsimuse. Võib-olla tõesti mõnikord jõuab see informatsioon, mis puudutab määruste sisu, peaministrini teist teed pidi kui otse ministrilt või seda määrust ise lugedes. Seda loomulikult eitada ei saa.

Usun, et peaministril on alati õigus kutsuda kokku nõupidamisi ja arutada selliseid küsimusi, kuigi see erisoodustuste maksustamine on tegelikult seadusesse sisse kirjutatud ja kehtib juba alates 1. jaanuarist 1994. See tõusis uuesti päevakorda seaduse ja vastava korra täpsustamisega.