Eelistan neutraliteeti

Ehkki praeguseks on Eesti sõjaväelaste saatmine Pärsia lahe kriisikoldesse päevakorralt taandunud, võib see iga hetk taas sinna tõusta. Olgem ausad, mõjuvat põhjust, kas või ?vejkiga võrreldes, mille nimel järjekordsesse ilmasõtta Iraagi vastu kaasa sammuda, Eestil ei ole.

Milleks siis see enese väljapakkumise trikk -- väljapakkujatele odav, võimalikele teostajatale võib-olla väga kallis. Peamine põhjus, miks meie riigipea ja tema juhitav riigikaitsenõukogu USA ähvardustele Iraaki rünnata agaralt reageeris, on kirja pandav nelja tähega: NATO. On's aga NATO ukse taga oma koha kättenäitamist ootava väikesele Eestile tõesti nii oluline oma saba otsast ära liputada, samal ajal kui paljud NATO liikmed ameeriklaste plaani heaks ei kiida. Ei ole.

Sellist käitumist hinnates tahaks toonitada, et pigem on siin tegu süvitsi läbimõtlemata pakkumisega. Oleme ju ennegi presidendi puhul kogenud laiajoonelisi kunsttükke, kus kõigepealt riigipea midagi ütleb või ära teeb, pärast aga peavad teised otsad kokku vedama. Et mitte ise häbisse jääda ning ka presidenti sellest säästa. Piisab, kui nimetada siinkohal mõni märksõna: presidendilossi eelarveväline remont, esimese Maarjamaa Risti annetamine, ülemaailmne väikeriikide ümarlaud, uus luksuslimusiin, õigemini sellest loobumine...

Ammugi ei tahaks uskuda, et paljukiidetud totaalkaitse kontseptsioon näeb ette ühe riigi ründamist teise riigi tiiva all kusagil Eesti piiridest hästi kaugel. Samuti ei saa seda võrrelda Eesti vabatahtlike osalemisega rahuvalvejõududes näiteks Bosnias või Liibanonis. Ühel juhul on tegemist rahu valvamise ja kaitsmisega, teisel juhul rahu rikkumise ja ründamisega. Selles on allakirjutanu arvates väga oluline erinevus.

Mulle, ja usun, et teistelegi 1960. aastatel sündinuile piisab kogemusest, et Eesti osales kaudselt kallaletungis Afganistanile.

Tõsi, muidugi võis välispoliitiliselt olla oluline asuda Pärsia konfliktis õigele poolele, nagu on Äripäevas arvanud Eesti Ekspressi peatoimetaja ja reservlipnik Aavo Kokk.

Samas tahaks Koka käest küsida, kas poleks lihtsam hoopis lahendus, mis ei sunniks Eestit päevast päeva juurdlema ja otsutama, missugune riik parasjagu see õige on. Nimelt neutraliteet.

Paraku on mõte Eestist kui neutraalsest riigist suures karuhirmus põhjendamatult kõrvale heidetud. Tegelikult võiksime rahulikult edasi elada ühegi sõjalise organisatsiooniga ühinemata. See vabastaks meid ka vajadusest näidata kellegi suhtes ules kunstlikku üliustavust ning otsida õigustust mõttetutele tegudele sõjatandril.