Armastuse kahurid võtsid läänest ?nitti

Kui eestikeelsesse televisiooni ilmub järsku midagi uut, näiteks nime all «uus kodumaine saatesari või seriaal», tuleb alati kahtlustada, et muus maailmas on sama asi ammu ära tehtud. Populaarne «Reisile Sinuga» on üks-ühele maha kopeeritud Soomest, kus saadet juhtis suurepärane Kari Salmelainen, -- aga sellega vist ei üllata kedagi.

Kui kuulutati välja uus kodumaine põnevussari «Armastuse kahur», ei osanud kopeerimist oodata kohe alguses, esimeses kahes osas. Ei, ma ei pettunud avalöögis, vaatasin lihtsalt äratundmisrõõmuga. Ja ega ta 100 protsenti olnudki kopeeritud, teostus oli hoopis teistes oludes, ainult et kandev idee oli laenatud.

Pean silmas kohalikus eesti-, soome ja saksakeelses televisioonis mõni aeg tagasi jooksud filmi Must Ingel (Dark Angel). Filmis kujutati ulmelist narkokaupmeest või narkomaani, kes ammutas mõnuaineid, endorfiine, inimestest, nii nagu meilgi. Sõna endorfiin, mis on küllaltki spetsiifiline termin, leidis kasutamist nii originaalis kui ka koopias. Lisaks olid negatiivsed tegelased kummaski oopuses välimuselt väga sarnased, ainult et kaetatud silm oli originaaliga võrreldes rännanud ühele teisele tegelasele. Niipalju siis uuest kodumaisest põnevussarjast. Võiks küsida, et vormilt kodumaine, sisult...?

Küsimusi tekib veelgi: kas üldse ongi mõtet piraatlusega nii väga võidelda? Niisugust nagu muuseas piraatlust võrsub igalt poolt meie ümber. Kaotajaid selles mängus näiliselt polegi. Televisioon saab oma kavasse uue populaarse sarja, vaatajad on nähtuga rahul, näitlejad saavad tööd, idee tinglikult väljamõtlejad palka.

Mis sest, et keegi on varem kuskil oma pead vaevanud ja enne selle peale tulnud. Nagunii keegi seda ei mäleta. Oleks ebahumaanne jätta seepärast hulk televaatajaid põnevast loost ilma.

Nojah, oleks võinud lisada märke, et on lavastatud selle ja selle ainetel, näiteks vendade Grimmide või Strugatskite teoste põhjal. Aga siis poleks ju olnud kodumaine!

Arvan, et situatsioon on umbes sama, kui Jukult küsitakse, miks ta nääride ajal iga kord üht ja seesama luuletust loeb. Aga näärivana on iga kord uus! on Juku kindel. (See ei ole minu väljamõeldis, aga autorit tõesti ei tea. Lisaksin omalt poolt juurde, et oleks ebahumaanne jätta näärivana heast luuletusest ilma.)

Tantsust piraatlike CDde ning video- ja helikassettide ümber on jäänud mulje, et Eestis kaitstakse eelkõige eesti autoreid. Eks ta ole lihtsam, kui autori enda silm on pidevalt peal. Ja keda siis veel kaitsta kui mitte oma inimest. Välisstaaride loomingut olevat aga sedavõrd raske kaitsta, et staar peab ise Eestisse kohale tulema, ilmselt siis kaupa revideerima. Aga vaevalt ta tuleb, sest maailma mastaabis pole Eestis müüdava piraatkauba kogus ju suur.

Kes on algaja ja vajab populaarsust, see on ilmselt päri ükskõik kuidas leviva populaarsusega. Ja tõeline staar ei viitsi lihtsalt jännata. Sellest hoolimata peaks Eesti kui riik omandama kohe alguses õiged põhimõtted. Nii on lihtsam Euroopa küpsete kultuuridega suhelda.