No piss,no business!

Võimalik on kas ohverdada pool tundi oma lemmikbändi esinemisajast järjekorras kannatades või siis mörisevate meeste «vaimukate» repliikide saatel kähku ära käia.

Kohtasin mõned suved tagasi ühes Soome hotellis USAst pärit ärimeest, kes oli üpris üllatunud jää puudumisest oma numbritoa külmikus ja minibaaris. Hotell kuulus aga juhtumisi Arctia hotelliketti. No ice, no business -- nõnda kommenteeris jänkimees toonast olukorda oma kodumaa äritraditsioonide kontekstis.

Tõepoolsest -- kui Ameerikas julgeks mõni klubi või kontserdikorraldaja pakkuda rahvale sooja kokakoolat, lint?itaks teenindajad vist kohe.

Eestis võib aga iga promootor või klubiomanik lihtsalt käsi laiutada ja ohata -- tualettruumid on projekteeritud normaalset külastatavust arvestades, meil aga kukkus välja megaüritus. Mis teha, mis teha...

Siiski -- kui juba lüüakse publikurekordeid, tuleks (vähemalt edaspidi) osa kasumist kulutada publikule maksimaalselt mugava lõõgastusvõimaluse tagamiseks.

Meie klubide loomise esimeses laines investeeriti põhiliselt valgus- ja helitehnikasse. Teises laines lisaks ka ventilatsiooniseadmetesse ja turvasüsteemidesse. Miks mitte ei võiks kolmandas laines konkurente ületrumpavaks äriideeks olla piisaval arvul avaraid tualetteruume.

Teatavasti tõi selle kõnekäänu kasutusele Vana-Rooma kemmerguomanike poolt ihuhädade kergendamise eest sisse seatud tasu.

Kui juba hakkasin nii proosalisel teemal sõna võtma, siis tahaks teha veel paar märkust ühe kummalise äriidee kohta. Selleks on peamiselt toidubaarides leviv komme küsida WC külastamise eest kundelt täiendavalt veel kaks kuni viis krooni. Ja seda teevad isegi õllesaalide -- kus joogil ju eriti kiire käive -- omanikud, näiteks Pärnu kunagises menupaigas Postipoisis...