Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Ootan uut seadust kannatamatult

Eesti riik on teinud poliitilise otsuse avada telekommunikatsiooniturg alates 1. jaanuarist 2001 täielikult. See elavdab konkurentsi side valdkonnas ja tagab tarbija huvide parema kaitse.

Usun, et liberaalne turg on parim tagatis sideteenuste kvaliteedi tõstmiseks ja hinna alandamiseks.

Möödunud nädalal lükkus telekommunikatsiooniseaduse vastuvõtmine riigikogus edasi. Loodetavasti võetakse see oluline dokument, mida on kirjutatud, täiendatud ning kooskõlastatud juba peaaegu aasta, vastu veebruari keskel.

Asjaga on kiire. Sideteenuste turu jõuline areng on ka Eesti majanduse edenemise üks tähtsamaid, et mitte öelda võtmetegur. Oskan seda võrrelda vaid energiaturu avanemisega, mis võimaldaks konkurentsi elektrienergia tootmises ja energiatarbijate teenindamises. Loodetavasti Eesti selle tee ka valib.

Täna sideteenuste osutamist reguleeriv sideseadus on moraalselt ja tehniliselt vananenud. Omal ajal seda vastu võttes ei osanud tollane riigikogu koosseis ilmselt uneski ette näha tehnoloogia sedavõrd kiiret arengut.

Ka ootab meid peagi ees täiesti uus olukord turul, järgmisest aastavahetusest avaneb Eesti sideteenuste turg täielikult konkurentsile, kaovad Eesti Telefoni eriõigused ja on oodata paljude uute tegijate lisandumist.

Vajame uut kaasaegset seadust ja vastuvõtmist ootav eelnõu on minu arvates igati kvaliteetne. Eelnõu soodustab selgelt väiksemate sideettevõtete tegevust ja julgustab uusi üritajaid turule tulema. Seaduse põhiline eesmärk on monopoolsete struktuuride omavoli piiramine, konkurentsi tagamine turul ja sideteenuste tarbija kaitse.

Seadus reguleerib turgu valitseva (40% turust) ja olulise turujõuga (25% turust) ettevõtjate tegevust, et takistada nende poolt meelevaldset hinnakujundust neljale telekommunikatsiooniteenuse grupile. Need on universaalteenus, sidumisteenus, püsiliiniteenus ja telekommunikatsioonivõrgule juurdepääsu võimaldamine.

Universaalteenus on juurdepääs üldkasutatavale telefonivõrgule ja see peab olema ühesuguse hinnaga kättesaadav kõigile tarbijatele, kes seda soovivad. Ühesuguse hinna all mõeldakse kogu tegevusloaga määratud piirkonna arvestuslikku keskmist hinda, st võetakse arvesse kõik universaalteenuse osutamiseks vajalikud investeeringud ja kulutused ning saadakse keskmine, kogu piirkonnale ühesugune liitumis- ja kuutasu.

Kui tegevuspiirkond on Eesti, peab universaalteenust osutama sama hinnaga nii Tallinnas kui ka Sompas. Arvesse ei võeta enne universaalteenuse osutamise kohustust tehtud investeeringuid ega kulutusi, mida operaator teeks ka teenuse osutamise kohustuseta. Riik piirmäärasid tasule ei kehtesta, hind peab põhinema universaalteenuse osutamisega seotud kuludel.

Universaalteenuse mõistesse mahub ka internetiühenduse pakkumine. Valitsuse pädevusse jääb universaalteenuse tehniliste ja kvaliteedinõuete, sh minimaalne andmeedastuse kiirus, sätestamine. Universaalteenuse osutamise kohustus on kõigil telefonivõrgu operaatoritel.

Sidumisteenuse puhul räägime sidevõrkude omavahelisest ühendamisest. Seadus sätestaks sidumise kohustuse kõigile olulise turujõuga ja turgu valitsevatele ettevõtetele ning täpsustaks sidumise protseduure, tasude kujunemist ja arvestust ning sidumislepingutega seonduvat. Võrkude vastastikusel sidumisel peab olema tagatud võrdse kohtlemise printsiip.

Asjaolu, et agarat selgitustööd eelnõu mõju kohta teevad erinevad huvigrupid, julgustab mind ütlema -- telekommunikatsiooniseaduse eelnõu on kirik keset küla ja arvestab kõigi osapooltega nii kaua, kuni ei kahjustata teiste turul osalejate, kas siis teenuse pakkujate või tarbijate, huve.

Selle tasakaalupunkti leidmine ja ellurakendamine ongi riigi ülesanne, ootan kannatamatult telekommunikatsiooniseaduse vastuvõtmist ja võimalust seadust rakendama asuda.