Uus seadus aitab puhkuseosakulepingust taganeda

'Kuigi Estraveli uudiskirja lugejate hulgas ei pruugi puhkuseosakumüüjate ehk

nn <i>time-share</i> diilerite ohvreid ollagi, oleme me kindlasti kõik nende tegevusest kuulnud. Nende sihtgrupiks on tavaliselt hästiriietatud inimene tänaval või uhke auto omanik bensiinijaamas, kellele jutukas agent ligi astub ja teda toredale presentatsioonile kutsub.

Veel levinum viis on postkaartide ja kirjade koju saatmine, mis tihti algavad

sõnadega 'Õnnitleme, olete võitnud...'.

Tüüpiline lepingumüük kujutab endast paaritunnist hästikorraldatud ajuloputust, kus inimesele püütakse maha müüa 50...500 tuhande krooni suurune puhkuseosak ehk õigus teatud suvila, hotelli või majutusklubi teenuste kasutamiseks teatud päevade jooksul igal aastal. Transport ega muud teenused loomulikult hinna sisse ei kuulu.

Müüjate ettevalmistus on niivõrd professionaalne, et paljud sõlmisid peale kahetunnist töötlemist lepingu ja hakkasid hiljem kahetsema, kui sõprade-tuttavatega asjast rääkinud olid.

Uue hiigelseaduse 49. paragrahv sätestab, et seda tüüpi lepingutest (kasutatakse terminit 'koduukselepingud') võib tarbija 7 päeva jooksul peale allakirjutamist taganeda. Selleks on tarbijal vaja teatada pakkujale kirjalikult oma soovist allakirjutamisele järgneva seitsme päeva jooksul. Kontaktandmed, kuhu teatada, on pakkuja kohustatud tarbijale eelnevalt teavitama tõestataval moel (tõestamiskohustus on pakkujal). Kui pakkujal on see teavitamine tegemata jäänud,

on ka leping tühine ja kohapeal kasseeritud ettemaksu võib tagasi nõuda isegi ilma kirjaliku taganemiseta.

Mujal arenenud maailmas oli selline võimalus tarbijatel juba aastaid olemas, kaitsmaks neid time-share müüjate agressiivsuse eest. Suurbritannias näiteks ei kanna pangad kliendi krediitkaardilt kasseeritud raha enne <i>time-share</i>

müüjale isegi üle, kui 14-päevane taganemisaeg täis saab, kusjuures kaardiga maksnud klient võib lepigust taganemise teate ka ainult oma pangale edastada.'