Isamaasõda  Isamaaliidus

Mis seal salata, Isamaaliidu sees toimub tõepoolest äge mõttevahetus, mis kohati piirneb tulevahetusega (väike nali). Milles siis asi? Viimast kui üksikasja ei sobi mul avalikkuse ette tuua, kuid probleemid on üldjoontes järgmised.

Esiteks on valitsusel tulnud teha rida otsuseid, mis on küll vajalikud, ent väga ebapopulaarsed. Suurim näide on muidugi NRG lugu. Ent kellele meeldiksid pidevad süüdistused ?parseldamises?, Eesti ?mahamüümises? jne? Nii rasked süüdistused kulutavad ka tugevat närvikava ja tekitavad kiusatuse otsida süüdlast.

Teiseks juhtus Isamaaliidus olema kaks võrdväärset presidendikandidaadi kandidaati, mis paratamatult inspireerib tagantjärele-tarku esinema mitmesuguste ?oleksitega?.

Kolmandaks on Isamaaliit elav ja arenev organism, mis tähendab paratamatult erinevate arengufaaside läbimist.

Neljandaks on Eesti riik ja rahvas parasjagu nii väiksed, et meil pole rahvusvahelistes küsimustes eriti võimalik rusikaga vastu lauda prõmmida, mida on taas lihtne kellegi ?süüks? pidada. Lõpuks on erakonna juhtkond teinud elementaarseid vigu suhtlemisel nii erakonnakaaslaste kui laiema avalikkusega. Aga olles ühe ?isamaasõja? veteran (aastast 1994), ei dramatiseeriks ma olukorda üle. Isamaaliit ei hävi nii kergesti.

Mõni inimene võib ust paugutades lahkuda, mõni igaveseks siseopositsionääriks jääda, kuid tolm langeb maha, aated on endiselt alles ja alles jäävad ka nende aadete kandjad - kõlagu see pealegi pateetiliselt. Ehk nagu ütleb klassik: Selle tulekahjuga ei lõpe veel meie püha üritus. Ja mis tulekahju see siis niiväga ikka on. Koondame aga read ja lähme edasi.

Autor: Lauri Vahtre