Sotsiaalse partnerluse lõpp?

Euroopa valitsustes toimuvad muudatused kõmuajakirjandust eriti ei huvita. Üks erand siiski oli ? valimised Austrias oktoobris 1999, mis tõid valitsusse Jörg Haideri Vabaduspartei ja Euroopa Liidu sanktsioonid sellega seoses. Täna võib hinnata selle valitsuse mõju Austria majandusele, valdkonnale, kus praegune võimuliit tõotas valimiste eel suurimaid muudatusi.

Austria majandus funktsioneeris kindlalt läbi 1990ndate enam-vähem ühes reas ELi keskmistega. Ometi lootsid austerlased liitumisest ELiga (1995) ning kaubandusest ja investeeringuist naabrite majandusse suuremat majanduskasvu.

Austria majandusareng oli siiski oodatust aeglasem. See oli tingitud peamiselt kahest asjaolust ? hilinenud riigikassa konsolideerimisest ja struktuursete reformide pidurdumisest. Pingutustele riigikassa konsolideerimises järgnesid tavaliselt laiaulatuslikumad struktuursed puudujäägid ? turureformidest viidi ellu vähesed. Need probleemid tingisid pikka aega valitsenud sotsiaaldemokraatide ja konservatiivide koalitsioonivalitsuse kokkuvarisemise.

1999. a valimiste järel moodustunud konservatiivide ja Vabaduspartei koalitsioon seisis vastamisi keeruka ülesandega. Olgugi et partnerid olid oma programmis paljudes punktides ühel meelel, esines lahknevusi Euroopat puudutavais küsimusis. Konservatiivid lootsid kauba- ja tööjõuturul suuremat paindlikkust juurutades ja riigisektori korraldust üle vaadates, et Austria suurendab konkurentsivõimelisust ja saavutab nii suurema majanduskasvu.

Vabaduspartei seevastu pole kunagi olnud ELi pooldaja, vähemalt alates 199, samuti pole ta olnud avatud endiste kommunistlike Ida-Euroopa riikide ühinemisele ELiga. Austriale pärast valimisi kehtestatud ELi sanktsioonid stimuleerisid Vabadusparteid, sidudes sellega Euroopa-vastaseid meeleolusid Austrias. Selle tagajärjel jääb selgusetuks, kas Austria praegune valitsus vaatab ELile ja liidu ittalaienemisele kui baasile, millega kindlustada parem rahvusvaheline profiil ja lisandunud majanduskasv või mitte.

Juba 1999 algatas valitsus stabiliseerimisprogrammi, mis kavandas valitsussektori defitsiidi likvideerida 2002. Eesmärk võidakse saavutada kõrgemate kaudsete maksudega (nt elektri ja sõidukikindlustuse kallinemine, ülikoolidele õppemaks). Ka ettevõtlus maksustati rangemalt.

Rakendati struktuurseid abinõusid (pensionireform), kärbiti järk-järgult valitsusametnike kulusid ja planeeriti sotsiaaleraldisi täpsemini. Kuid need piirangud toimivad aeglaselt, pealegi on programm koormatud ennekuulmatu tasemeni küündivate maksudega.

Need sammud tasakaalustatud eelarve suunas olid julged, kui arvestada ametnikkonna vastuseisu. Mõned meetmed olid hästi kavandatud, nt riikliku pensionisüsteemi reform (jääb edasise reformimise vajadus). Samas mitu abinõu, mille eesmärk oli sissetulekute tõstmine ja kulude vähendamine tervishoiusüsteemis, olid rutakalt rakendatud. Tervishoiureformidel pole õnnestunud anda oodatud kokkuhoidu.

Uus valitsus vähendas riigiametnike hulka, lubas ainult mõõdukat palgatõusu ja kärpis riiklikke investeeringuid. Kõik see aitas eelarvet konsolideerida, kuid tekitas vastuseisu. Haldusreformid nõuavad tavaliselt piinlikult täpset ettevalmistamist. Valitsus püüdis seda kiiresti teostada, võttes aluseks sihtreformide komisjoni uurimuse (avaldati märtsis 2001). Komisjoni soovitustele toetuvad seadusandlikud algatused on harvad ja läbi töötamata.

Riigiasutuste muutmine ärilisemateks üksusteks on poliitiliselt keeruline. Austria varasemad kogemused pole olnud head. Üks põhjus võib olla see, et neil üksustel olid tihti ebarealistlikud eesmärgid ning eeldatavaid tulusid/kulusid ei analüüsitud põhjalikult.

2000/2001 erastati tööstuses paljud riigivaldused, vähendades riigistatud tööstuste peaettevõtte (ÖIAG) võlapositsiooni. Võlad pärinesid eelmise valitsuse otsusest, millega riik võttis riigistatud tööstuste kahjumid enda kanda. Lisaks algatas valitsus poliitilisi abinõusid, mille eesmärk oli parandada turu funktsioneerimist (elektri- ja gaasituru avamine konkurentsile enne teisi ELi riike), telekomisektori avamine, aktsiaturgude tugevdamine maksusüsteemi muutmise kaudu, väärtpaberituru järelvalve ühtlustamine.

Hoolimata reformidest säilivad mitmed jäigad normid. Nt peavad kaupluste lahtiolekuajad ikka veel vastama kitsendavatele jaekaubanduseeskirjadele, need on ühed rangeimad OECD liikmete seas. Jäigad on ka ettekirjutused tööturu osas.

Austria majandusliku edu ja poliitilise stabiilsuse eeldus pärast Teist maailmasõda oli sotsiaalne partnerlus. Majanduspoliitika määrasid tihti neli sotsiaalpartnerit: kaubanduskoda, põllumajanduskodade assotsiatsioon, tööjõukoda ja ametiühing. Esimene on seotud konservatiividega, viimased kaks sotsiaaldemokraatidega. Konservatiivide ja Vabaduspartei valitsus muutis partnerluse küsitavaks.

Selle tagajärjed ei pruugi ol-la negatiivsed, sest sotsiaalpartnerite hulgas puudus üksmeel, mis jättis 1990. aastate struktuuriprobleemid lahendamata. Seega võivad praeguse valitsuse pingutused kasulikuks osutuda. Kuid pikaajalised tagajärjed pole teada. Sotsiaalne partnerlus tõi Austriale stabiilsuse ja õitsengu aastakümneiks. Peame lootma, et tänased muutused toimivad katalüsaatorina uuele sotsiaalsele konsensusele.

© Project Syndicate, 2001