Sotsiaalse partnerluse lõpp?

1999. a valimiste järel moodustunud konservatiivide ja Vabaduspartei koalitsioon seisis vastamisi keeruka ülesandega. Olgugi et partnerid olid oma programmis paljudes punktides ühel meelel, esines lahknevusi Euroopat puudutavais küsimusis. Konservatiivid lootsid kauba- ja tööjõuturul suuremat paindlikkust juurutades ja riigisektori korraldust üle vaadates, et Austria suurendab konkurentsivõimelisust ja saavutab nii suurema majanduskasvu.

Vabaduspartei seevastu pole kunagi olnud ELi pooldaja, vähemalt alates 199, samuti pole ta olnud avatud endiste kommunistlike Ida-Euroopa riikide ühinemisele ELiga. Austriale pärast valimisi kehtestatud ELi sanktsioonid stimuleerisid Vabadusparteid, sidudes sellega Euroopa-vastaseid meeleolusid Austrias. Selle tagajärjel jääb selgusetuks, kas Austria praegune valitsus vaatab ELile ja liidu ittalaienemisele kui baasile, millega kindlustada parem rahvusvaheline profiil ja lisandunud majanduskasv või mitte.

Juba 1999 algatas valitsus stabiliseerimisprogrammi, mis kavandas valitsussektori defitsiidi likvideerida 2002. Eesmärk võidakse saavutada kõrgemate kaudsete maksudega (nt elektri ja sõidukikindlustuse kallinemine, ülikoolidele õppemaks). Ka ettevõtlus maksustati rangemalt.

Rakendati struktuurseid abinõusid (pensionireform), kärbiti järk-järgult valitsusametnike kulusid ja planeeriti sotsiaaleraldisi täpsemini. Kuid need piirangud toimivad aeglaselt, pealegi on programm koormatud ennekuulmatu tasemeni küündivate maksudega.

Need sammud tasakaalustatud eelarve suunas olid julged, kui arvestada ametnikkonna vastuseisu. Mõned meetmed olid hästi kavandatud, nt riikliku pensionisüsteemi reform (jääb edasise reformimise vajadus). Samas mitu abinõu, mille eesmärk oli sissetulekute tõstmine ja kulude vähendamine tervishoiusüsteemis, olid rutakalt rakendatud. Tervishoiureformidel pole õnnestunud anda oodatud kokkuhoidu.

Uus valitsus vähendas riigiametnike hulka, lubas ainult mõõdukat palgatõusu ja kärpis riiklikke investeeringuid. Kõik see aitas eelarvet konsolideerida, kuid tekitas vastuseisu. Haldusreformid nõuavad tavaliselt piinlikult täpset ettevalmistamist. Valitsus püüdis seda kiiresti teostada, võttes aluseks sihtreformide komisjoni uurimuse (avaldati märtsis 2001). Komisjoni soovitustele toetuvad seadusandlikud algatused on harvad ja läbi töötamata.

Riigiasutuste muutmine ärilisemateks üksusteks on poliitiliselt keeruline. Austria varasemad kogemused pole olnud head. Üks põhjus võib olla see, et neil üksustel olid tihti ebarealistlikud eesmärgid ning eeldatavaid tulusid/kulusid ei analüüsitud põhjalikult.

2000/2001 erastati tööstuses paljud riigivaldused, vähendades riigistatud tööstuste peaettevõtte (ÖIAG) võlapositsiooni. Võlad pärinesid eelmise valitsuse otsusest, millega riik võttis riigistatud tööstuste kahjumid enda kanda. Lisaks algatas valitsus poliitilisi abinõusid, mille eesmärk oli parandada turu funktsioneerimist (elektri- ja gaasituru avamine konkurentsile enne teisi ELi riike), telekomisektori avamine, aktsiaturgude tugevdamine maksusüsteemi muutmise kaudu, väärtpaberituru järelvalve ühtlustamine.