Iga inseneri kohta tuleb meil üks ärikorraldaja

Sel aastal otsisime avaliku konkursi kaudu ettevõttesse süsteemiadministraatorit, juristi abi ja turunduse analüütikut. Kõigile ametikohtadele kandideerimise eelduseks oli erialase kõrghariduse olemasolu. Konkursile laekus vastavalt 12, 113 ja 118 sooviavaldust. Analoogsed proportsioonid konkurssidel on firmajuhtide ja personali valikuga tegelevate inimeste hinnangul täiesti tavalised: ametikohtadele, mis eeldavad tehnilist või tehnoloogiaharidust, on soovijaid kümneid kordi vähem kui äri- või sotsiaalvaldkonna ettevalmistust nõudvatele positsioonidele. Sellised proportsioonid konkurssidel iseloomustavad meie tööjõu tegelikku erialast ja kvalifikatsiooni struktuuri.

Kus on põhjused? Vastuse küsimusele võib anda haridusstatistika. Aastal 2001 õppis ärindust ja haldust (põhimõtteliselt sobiv haridus turunduse ametikohale) diplomi- ja bakalaureuseõppes umbes 11 000 üliõpilast. Võrreldes 1995. a on nimetatud erialadel õppijate arv suurenenud kolm korda. Õigust (baasharidus juristi abi ametikohale) õppis 2001. a umbes 4000 üliõpilast, kasv võrreldes 1995. a 2,5kordne.

Samal ajal õppis erinevaid tehnilisi ja tehnoloogilisi erialasid (arvutiteadus, tehnika, ehitus, tootmine ja töötlemine, põllumajandus ja metsandus) kokku vähem kui 10 000 üliõpilast, kasv 1995. a võrreldes vaevalt 1,5kordne. Kui kõik lähiaastatel kõrgkooli lõpetavad spetsialistid leiaksid tööd õpitaval erialal, tekiks meie ettevõtetes huvitav olukord: iga inseneri, tehniku või tehnoloogi jaoks oleks oma ärikorraldaja või planeerija ja mõni haldaja jääks veel ülegi.

Nüüd võrdlus kutsehariduse ja kõrghariduse proportsioonidest. Aastal 1995 õppis kõrgkoolide diplomi- ja bakalaureuseõppes kõikidel erialadel kokku umbes 24 000 üliõpilast, 2001. a üle 46 000. Samal ajal oli õpilasi erinevates kutseõppeasutustes ligi 29 000, seda nii 1995. kui 2001. a. Kui eeldada, et kõik need õpilased ja üliõpilased teevad omandatavat haridustaset eeldavat tööd, võiks arvata, et kuue aastaga on Eesti jõudnud teadmistepõhisesse majandusse.

Tegelik olukord on kohati kriitiline. Võrreldes Eesti majanduse tänaseid ja homseid vajadusi ning meie haridussüsteemi, selguvad mitmed teravad vastuolud. Esiteks, vastuolu tänase Eesti majanduse struktuuri ja tööjõuturul olevate ning lähiaastatel lisanduvate inimeste haridustaseme vahel. Tänane Eesti majandus on suuresti üles ehitatud odava ja suhteliselt lihtsa tööjõu ekspordile ning koduturule teenuseid ja tooteid pakkuvale ettevõtlusele. Samas on kõrgkoolides õppijate arv praktiliselt kaks korda suurem kutsehariduse omandanute arvust. Vajalikust haridustasemest lähtudes on meie tööjõuturg selgelt üle kuumenenud ? hetkel ei ole Eesti majanduses nii palju kõrgharidust eeldavaid ametikohti, kui meie haridussüsteem selleks inimesi ette valmistab. Meie domineerivalt ?lihtne? majandus loob antud kontekstis veel teisegi vastuolu: kõrghariduse ja hea ettevalmistusega tööjõuturule lisanduvatele tehniliste ja tehnoloogiliste erialade spetsialistidele ei jätku piisavalt kvalifikatsioonile vastavaid töökohti. Ning juba töötavatele spetsialistidele jääb vähe arenguvõimalusi. Uusi töökohti on viimase 10 aasta jooksul tekkinud eelkõige suhteliselt lihtsat tööjõudu kasutavates majandussektorites.

Kolmandaks: oodatav Eesti riigi areng ja inimeste tegeliku heaolu tõus saab reaalsuseks ainult siis, kui me suudame oma tänase lihtsa ja suuresti vahendusele orienteeritud majanduse muuta maailmas konkurentsivõimelist lisaväärtust loovaks majanduseks. Majanduse struktuuri muutuse kriitiliseks eelduseks on piisav hulk kvalifitseeritud tehnika- ja tehnoloogiaspetsialiste ning kõrge kvalifikatsiooniga oskustöölisi. Investeerimisotsuste tegemisel on hinnang tööjõu kvalifikatsioonile üks määravamaid tegureid. Ja potentsiaalsed investorid ei vaata kindlasti riigi üldist haridustaset, vaid konkreetse valdkonna spetsialistide olemasolu.

Kõik need vastuolud teravnevad Eesti ELi astumisega. Tööjõu vaba liikumise tingimustes on Euroopa tööjõuturul suure tõenäosusega konkurentsivõimelised eelkõige meie tehnilise ja tehnoloogilise ettevalmistusega spetsialistid ja kvalifitseeritud töölised ning kindlasti osa meie spetsialistidest kasutab avanevaid võimalusi. See tähendab, et meie majanduse jaoks jääb neid veel vähemaks ja riigi konkurentsivõime investeeringute turul langeb veelgi. Samas ei ole ma kindel meie ärindus- ja õigusalase kõrghariduse konkurentsivõimes Euroopas. Eestis neil erialadel heatasemelise kõrgkooli lõpetanud inimeste teadmised võivad vastata Euroopa standarditele, kuid meie kõrgkoolidel puudub Euroopa tööandjate silmis vajalik tuntus ja maine. Kui tehnikaspetsialistidest ja kvalifitseeritud töölistest on Euroopas puudus, siis ärinduse ja õiguse eriala inimesi kipub sealgi üle jääma.

Autor: Milvi Tepp