Eesti riigil puudub oma pikaajaline lihapoliitika

Eesti riigil ei ole täna oma lihapoliitikat. Veterinaaramet on pahatihti erinevate suurtootjate lükata-tõugata. End maarahva huvide eest seisjaks pidavad Rahvaliidu saadikud annavad aga vaikse õnnistuse kondilihamassi jätkuvaks ja piiramatuks sisseveoks. Kõige tipuks ütleb põllumajandusminister avalikult välja lootuse, et ehk Läti riik ei kehtesta elussigadele kaitsetolle, vaid ainult sealihale, sest eks Läti tapamajad tahavad ju ka tööd

Viimase tosina aasta jooksul pole Eesti riik teinud mitte midagi arvestatavat, mis parandanuks meie lihatootjate ja -töötlejate olukorda. Ei riiklikku tuge, ei märkimisväärset tegutsemist tollibarjääride murdmisel ega välisturgude avamisel, ei riiklikku mainekampaaniat. Kui midagi on üldse tehtud, siis on hästi usinalt tõlgitud ja tööstustele ette kirjutatud kõikvõimalikke euronormatiive.

Täna turul tegutsevad suuremad lihatööstused on oma elujõulisust tõestanud kas omaenda töökuse või väliskapitali toetusel. 1992. aastal tegutses Eestis seitse lihakombinaati (Tallinn, Tartu, Võhma, Rakvere, Saaremaa, Pärnu, Paide ja Valga). Tänaseni tegutsevad neist kolm: Rakvere, Saaremaa ja Valga. Meenutagem, et Rakvere oli juba nõukogude võimu lõppedes oma aja Euroopa üks moodsamatest lihatööstustest.

Iseseisvusaja algul tekkis hulganisti uusi lihatöötlemise ettevõtteid. Veel aasta tagasi oli neid üle 250, täna on säilinud tegutsevaid firmasid võib-olla 140 ringis. Euroopa Liidu hügieeninõuded ning tihenev konkurents peaks seda numbrit veelgi vähendama. Mis paraku viib ka paljude töökohtade kadumiseni maapiirkondades ning kohaliku loomakasvatuse järk-järgulise vähenemiseni.

Lihatööstustest, mis alustasid 10-13 aastat tagasi tühjalt kohalt, on tänaseks arenenud arvestatavateks tegijateks Nõo, Võro Kommerts, Oskar, Filee, Vastse-Kuuste ja Arke.

Valga Lihatööstus võttis pärast erastamist 1994. aastal suuna kaasaegseks lihatööstuseks, mis oleks ühtlasi võimalikult sõltumatu kõikvõimalikest kõrvalmõjudest. Selleks soetasime endale sigalaid ja isegi veisekasvatuse - hetkel kasvab meil farmides 15 000 siga ja 2 500 veist. See moodustab küll tööstuse vajadustest väikese osa, kuid sellega on alati võimalik arvestada.

Samuti ehitas Valga Lihatööstus endale 1999. aastal ka jäätmetööstuse. Analoogse ehitamist Eesti riik alles planeerib Väike-Maarjasse. Viimase kuue aastaga oleme ehitistesse ja tehnoloogiasse ning toiduohutusse investeerinud üle 195 miljoni krooni, millest 36 miljonit on saadud SAPARD?i programmist. Nende investeeringute tulemusena on Valga Lihatööstusest saanud üks Balti riikide kaasaegsemaid lihatööstusi.

Järgmise aasta maikuust muutub Eesti siseturg teiste Euroopa riikide jaoks avatuks ning ka Eesti ettevõtetel on võimalus minna Euroopasse õnne otsima. Kuna Eesti turg on väga väike, siis ei usu ma välisfirmade massilist sissetungi. Kuid huvilisi kindlasti leidub. Samas on raske ka Eesti lihatööstustel leida endale turgu Euroopas. Eestis ei ole paraku sellist spetsiifilist toodangut, mida teistes Euroopa riikides ei toodetaks ja mida sealne elanikkond ootaks oma toidulauale.

Seega jäävad Eesti ettevõtted edaspidigi võistlema eeskätt kohaliku turu pärast. Kuigi välistada ei saa ka ime, et keegi lööb läbi Euroopas.

Võib-olla kunagi suudetakse taas minna Venemaa turule, kuid sedagi ikka kõrgkvaliteetsete toodetega kaasaegses pakendis, mitte odava masstootega.

Ja nüüd küsimus ? kas Eesti riik peaks ka järgmised tosin aastat passiivselt vaatama, mis kohalikul lihaturul toimub? Või oleks ikkagi mõistlik töötada välja mingi pikaajaline poliitika, kuidas kodumaiseid lihatootjaid ning lihatööstusi toetada. Igatahes Eesti Lihatöötlejate Assotsiatsiooni kuuluvad seitse tööstust on selles küsimuses valmis tegema Eesti riigiga aktiivset koostööd.

Autor: Elmut Paavel