Kõigepealt Jukos, seejärel Venemaa majandus

Just nagu familiaarsus sigitab põlgust, sünnitab edu sageli enesega rahulolu. Kahjuks näib just see toimuvat Venemaal, kus valitsus on 1990ndate oligarhide sõdade taasalustamiseks valinud esimese pikemaajalise majanduskasvu perioodi alates kommunismi kokkuvarisemisest (eelarveülejäägi ja kapitali äravoolu ilmse suunamuutusega).

Optimistid on ettevaatlikud: Mihhail Hodorkovski arreteerimisel ja tema naftahiiu Jukose aktsiate külmutamisel saab olema Venemaa majandusele ning äriringkondade ja valitsuse vahelistele suhetele sügav pikaajaline mõju. Jukose segadus ei juhi Venemaa majandust krigisevasse peatusesse, kuna ükski ettevõte ei määra riigi saatust. Pikaajalised väljavaated halvenevad aga kindlasti.

Probleem on äriringkondade ja valitsuse vahelises usalduses, mis viimastel aastatel on alles arenema hakanud. Keerutamata väljendudes murrab selle udusulis usalduse rikkumine Venemaa majandusliku elavnemise selgroo.

Operatsioon ?Puhtad käed?, nagu mõned Hodorkovski ja tema äripartnerite kohta läbi viidavaid juurdlusi nimetavad, ei tõsta maksutulusid, vaid üksnes kannustab illegaalse majanduse kasvu, kuna ärimehed püüavad oma tegevust valitsuse eest veel täielikumalt varjata. Kui Venemaa rikkaima mehe saab ükskõik millisel hetkel varast paljaks riisuda, võib lõppude lõpuks Vene ärimeestele andestada järelduse tegemise, et avatud tegutsemine on riskantne.

Selle arusaamise esimesed märgid võtavad ilmselt kapitali äravoolu kuju. Kuni Jukose afäärini oli kapitali äravool suunda muutnud. Pärast veritseva kapitali aastakümmet näitas käesoleva aasta esimene pool, et venelased, kes oma raha maalt on välja viinud, toovad seda tagasi, et kodumaale investeerida. Kui kapitali äravool uuesti algab, paisub see lumepallina, kui president Putinil ei õnnestu inimesi veenda, et Jukose afäär on isoleeritud juhtum.

Ma usun, et kapitali äravool suureneb märkimisväärselt. Sama kindel tundub olevat vähenenud äriaktiivsus, kusjuures pikaajalised investeerimisprojektid katkestatakse. Majanduskasvu aeglustumine tundub seega vältimatu.

Ma ei ole üksi. Sõltumatud Venemaa majanduseksperdid jagavad üksmeelselt seda sünget arvamust. Eri meelt on ainult režiimiga seotud inimesed.

Kui investeeringud seiskuvad, ei ole president Putinil lootust kümnendi jooksul majanduse mahtu kahekordistada, nagu ta lubas. Minu kauaaegne skeptilisus selle lubaduse suhtes on nüüd tugevnenud veendumuseks: Jukose afäär muudab võimatuks kasvutempo säilitamise, mis selle eesmärgi saavutamiseks vajalik on, kuna Mihhail Hodorkovski arreteerimine ja tema varade konfiskeerimine on ärilisele usaldusele mõjunud laastava puhanguna.

Ajad on tõesti tohutult muutunud, võrreldes 1990ndate kõrilõikajaliku Vene kapitalismiga, kus ettevõtjad olid parimal juhul üksteise probleemide suhtes ükskõiksed. Tänapäeval see kindlasti enam ei kehti: äriringkonna negatiivne reaktsioon Hodorkovski tagakiusamisele õiguskaitseasutuste poolt on olnud jõuline ja peaaegu üksmeelne.

Mõne riigiametniku üleskutseid majanduskuritegudega tegelemiseks vaadeldakse äriringkondade poolt kui õigusnormide pilkamist ja looritatud ähvardust. Venemaa õigussüsteemi paranenud maine on hävinenud.

Praegu mõistavad äriringkonnad, et peaprokuratuur võib leida ükskõik millise ettekäände, et kellele iganes neist järele tulla. Kui süüdistajad võivad nii jämedalt ähvardada hiiglaslikke ettevõtteid, mis lootust on siis keskmistel ja väikeettevõtetel? Pole siis ime, et igasuguse suurusega ettevõtete omanikud moodustavad nüüd oma huvide kaitseks ühisrinnet.

Vahepeal keeldub aga president Putin vankumatult Jukose afääri või õiguskaitseasutuse tegevuse arutamisest Vene äriringkondadega. Tema vaikimine sisaldab endas selget nõusolekut süüdistajate tegudega.

Kui aga president ei anna avalikult seletust Vene õiguskaitseasutuste seaduskuulekuse kohta, kes siis annab? Üks Putini presidentuuri suuri mõrasid on olnud õiguskaitseasutustele loa andmine endi tegusid ise hinnata. Muidugi järeldavad need muutumatult, et nende tegevus oli õige ja seaduslik.

Seega on presidendi seisukoht selge ja ta ei tagane. Tegelikult saavad ainult äriinimesed nüüd sündmusi mõjutada: terav ja silmatorkav majanduse aeglustumine, kus Vene kapital näitab oma rahulolematust jalgadega hääletades, võib olla viimane lootus süüdistajate kõrvalekallutamiseks nende poolt valitud kursilt.

Ma ei näe aga põhjust optimismiks. Vastupidi ? Hodorkovski arreteerimine ainult tõstis süüdistajate isu. Olles Jukose ära seedinud, vaatavad nad ringi järgmise suutäie järele. Kas pärast seda saab keegi tõsimeelselt kahelda selles, et iha värske saagi järele suureneb?

Jevgeni Jasin oli Venemaa majandusminister president Jeltsini valitsusajal ja on praegu majanduskõrgkooli teadusdirektor Moskvas.

© Project Syndicate

Autor: Jevgeni Jasin