Tõnis Oja • 9. detsember 2003 kell 22:00

Kus on Eesti oma rikkad? Meil polegi neid veel.

Viimasel ajal kostub järjest jõulisemalt hääli selle kohta, et aeg on liberaalsest majanduspoliitikast loobuda ja rikastel tuleb lõpuks aru saada, et täisväärtusliku ühiskonna loomiseks peavad nad suure osa oma jõukusest ära andma.

Argumentidena tuuakse ära muuhulgas euroopalikud ja kristlikud väärtused, mis olevat eestlastele omased. Oleksin täiesti päri, kui vara ümberjaotamise vajalikkuse propagandistid näitaksid, kus on need arvukad Eesti jõukad, kelle arvelt saaks ühiskonda tasakaalustada.

Olari Taali poolt kevadel avaldatud arvamus selle kohta, et Eestis on paartuhat keskmiselt jõukat ning ülejäänud 1,4 miljonit inimest, ajas Kuku raadio Vox Populi saatesse helistajad marru. Minu arvates on aga Taalil mitte üksnes tuline õigus, vaid ta on ka diskussioonis kahe Eesti üle tabanud naelapea pihta. Pole olemas kahte Eestit, on vaid üks suur vaene Eesti, kus mõnel promillil elanikest läheb veidi paremini.

No mis rikkad need meie kohalikud jõukurid ikka on? Eile Äripäevas avaldatud Balti riikide 50 rikkama inimese hulgas on rikkaima eestlase varandus 100 miljoni euroga üheksandal kohal. Jaanuaris koostatud Äripäeva nn rikkurite edetabeli 100. kohale platseeruva Viktor Siilatsi varanduse suuruseks oli siis hinnanguliselt 46 miljonit krooni ehk alla kolme miljoni euro. See summa on näiteks väiksem, kui oli Nokia tegevjuhi Jorma Ollila palk eelmisel aastal.

No mida on siin nii väga ümber jaotada, kui eluasemelaenu saab endale lubada vaid vaevalt 50 000 inimest ehk mõni protsent Eesti elanikest. Või arvavad sotsiaalse võrdsuse eest võitlejad tõesti, et ülejäänud pool miljonit eluaset on korras ja nendes elavad elanikud on oma elamistingimustega rahul. Kaugeltki mitte. Lihtsalt nii väike on inimeste hulk, kes pankade silmis on laenukõlbulikud ja ka nende mõnekümne tuhande väljavalitu hulgas on ilmselt palju neid, kes endale seda tegelikult lubada ei saaks, aga võtavad kõigele vaatamata riski ning üritavad oma laenu hambad ristis tagasi maksta. Või mis jõukurid need ikka on, kes ei saa endale lubada isegi vanade mõisate renoveerimist, vaid elavad Tiskres, Veskimöldres või teistes elamurajoonides, mis meenutavad pigem Detroidi autotehaste liinitöötajate getosid kui elitaarseid piirkondi.

Siinkohal tahakski euroopaliku solidaarsuse eest võitjatele meelde tuletada, et Eestis on kapitalil aega olnud koguneda vaid veidi üle kümne aasta.

Euroopas on kapital akumuleerunud sadu aastaid, mõnes riigis (näiteks Rootsis) on see toimunud ilma sõjata. Üleüldse on minu arvates Eesti ja teiste postkommunistlike riikide võrdlemine arenenud tööstusriikidega kohatu, sest riikide kujunemise ajaloolised taustad on täiesti erinevad. Eesti üleminek turumajandusele on unikaalne, sellel puudub pretsedent. Turumajandus rajati sotsialismi varemetele ehk sisuliselt alustati nullist.

Mõningaid sarnasusi võib sellel leida vaid XIX sajandi uusasumaadega (eelkõige Ameerika Ühendriigid ja Austraalia), aga see on ka kõik. Viimase 12 aasta jooksul on Eestil õnnestunud leida suhteliselt rahuldav riigi majanduse ülesehitamise mudel, mis baseerus tasakaalustatud riigieelarvel, fikseeritud krooni kursil ja liberaalsel majandusel.

Oleks väga suur rumalus teha taas sotsiaalne eksperiment ning võtta kasutusele uus majanduspoliitika, mille kohta mitte keegi ei suuda garanteerida, et see toob edu. Võib olla toob, aga võib olla mitte.

Igal juhul on uue mudeli propageerijate see eeldus, et Eestis on palju rikkaid, vale. Väheusutav, et valel eeldusel baseeruv majandusmudel saab olla õige.

Hetkel kuum