Seinamaali tegemise vaev tasub end kuhjaga ära

Seinamaali kui vanimat maalikunstivormi on kiviaegsetest koopajoonistest peale on viljeldud kõikides vanades kultuurides. Keskajal esines seinamaal eelkõige kirikutes, aga alates XIV sajandist kujundati üha rohkem otse ruumi seintele maalides linnuseid, losse, raekodasid jt profaanehitisi. Barokis oli illusionistliku seina- ja laemaali õitseaeg. Viimastel aastakümnetel on seinamaal taas populaarsust kogunud ? kindla kohaga seotud kunstiteos (enamkasutatud seinamaalitehnikad on fresko, seko ja enkaustika) peab sobima nii arhitektuuri kui ka sisekujundusega.

Rahvusvahelise tunnustuse pälvinud Martin Aunini projekti järgi ehitatud eramusse Tabasalus maalis Epp Maria Kokamägi terve seina katva seko.

?Seda võimaldas modernne arhitektuur. Vahemere motiividega natuke renessanssliku maiguga pilt elavdas minimalistlikku sisekujundust,? räägib autor.

Ühe võimalusena soovitab ta freskot kasutada kaasaegsete kaminahjude taha, kuhu kuumuse tõttu teisi teoseid pole võimalik paigutada. Võib kasutada ka ?abloonmaalingut, aga kõige huvitavam on ikkagi originaalmaal.

?Olen imetlenud Itaalia kunstnike freskosid sealsetes vanades villades. Miks mitte ka meil maalida ruumi pimedasse nurka aknaid? Interjöör hakkab niisugusest valguseallikast elama,? ütleb Epp Maria. Seinamaaling muudab vaate avaramaks ja hoone kordumatuks. Võib maalida kas fresko- (maaling kantakse märjale lubjakrohvile muldvärvidega, selle omapära ja vastupidavuse tagab värvi imbumine niiskesse lupja) või sekotehnikas (maalitakse kuivale krohvile. Sekosegu tembitakse võrdsest osast munakollasest, valgest veinist ja veest, millele lisatakse soovi kohaselt värvimulda (heledamatele toonidele vähem, sügavamatele rohkem), selgitab Epp Maria, kelle hinnangul on seinamaalingu materjalid odavad, aga tulemused põnevad ja kordumatud.

?Vabakäemaaling, mille asukoht on valitud sõltuvalt interjööri iseloomust, sisaldab mitmetasandilist infot, sellega saab rõhutada nii vaateid kui ka erinevaid detaile, sest aknast avanevat vaadet me muuta ei saa ja sein peab siis maksimumpunktid saavutama, ütleb kunstnik ja restaureerija Heli Tuksam.

Maalingu aluspinnana võib kasutada peaaegu kõiki viimistlusvõtteid. Heli Tuksam kiidab lõppviimistluses marmoripuruga segatud lubikrohvi ? mõnusalt hingavat ja niiskusekindlat seinakatet.

Sellisele aluspinnale on võimalik teha maalinguid isegi vannituppa, eriti veel, kui pind katta vastava õliseebiga.

?XIX ja XX sajandi vahetusel kasutati sisekujunduses ruumide ilmestamiseks rikkalikult ornamenti. Materjalidest leiavad võrdselt kasutust nii liimvärvid kui ka õlivärvid. Siiani on säilinud mitmeid aadlihooneid rikkaliku lae- ning seinadekooriga, mis on teostatud suure meisterlikkusega,? ütleb Heli Tuksam.

?Tänapäevases interjööris võib meeldiva tulemuse saavutada ka vähem õilsate materjalidega, kasutades üldlevinud vesilahustuvaid värve. Vaba pintslilöök ja lihtne detail võivad anda elujõu ka elutule materjalile,? soovitab Tuksam.

Teose loomine algab kavandist. Kui see on paberile pandud, algab teostus. Mõõtmetega 100 × 100 cm sekomaali teostamiseks sobib võtta võtta kolm muna, mille kollased lüüakse purgi põhja. Sama palju kui munakollased tõusevad, tuleb anumasse valada võrdses osas valget veini ja vett ning segada saadud segu emulsiooniks (õige tihedusega värv tilgub pintsli otsast ühtlaste tilkadena). Kuigi tänu veinile ei rikne muna kohe, ei säili emulsioon ka külmkapis lõpmata kaua ? seda pole mõtet suures koguses valmistada. Erinevate värvitoonide saamiseks lisatakse emulsioonile värvimulda.

Kui fresko tuleb nagunii maalida a la prima märjale krohvipinnale, tuleb arvestada, et maalimise alustamise ajaks peab töö olema hästi läbi mõeldud: krohv kipub ära kuivama. Sekotehnikas võib alusmaali enne maalida, seejärel lasta päeva-paar kuivada lasta ja siis katta uue värvikihiga.

NB! Pärast iga värvi kasutamist tuleb pintsel korralikult puhtaks pesta!

Autor: Tiina Kolk