Tänapäevane büroo saab läbi lauavalgustita

ASi Hektor-Light projektijuhi Priit Prassi sõnul on kontorivalgustuses enim levinud lahenduseks ikka veel ripplakke süvistatud või lae külge kinnitatud ruudukujulised plekk-kastid või ringikujulised kompaktluminofoorvalgustid.

?Valik langeb nende kasuks ripplakke süvistamise lihtsuse, pika tööea ning madala hinna tõttu. Samas on niisugune lahendus kasutajale üks ebamugavamaid, sest valgusvihk langeb ainult põrandale, seintele seda tavaliselt ei jätku. Kuigi tööpind saab piisavalt valgustatud ja ruumis on vajalik arv valgusteid, tundub ruum pimedana, sest seinad on valgustamata,? selgitab Prass.

Niisugune lahendus toimib paremini heleda põranda korral, mida on aga raskem puhtana hoida.

Priit Prass soovitab proovida laest 0,5 kuni 1 m kaugusele tööpinna kohale riputatavaid valgusteid, mis suunavad osa valgust lakke ja seintele, osa aga alla, otse tööpinnale.

?Kui te ei ole varem niimoodi valgustatud ruumis viibinud, ei oska sellest ka puudust tunda, aga kindlasti tasub see proovimist. Ehkki kirjeldatud lahendus on mõnevõrra kallim, on sel ridamisi eeliseid: hajus valgustus on mugavam, rippvalgusti valgustab korraga nii ruumi kui ka tööpinda ja kaob vajadus eraldi lauavalgustuse järele. Lisaks sellele, et lauavalgusti hõivab laual väärtuslikku tööpinnaruumi, hakkab terav kontrast ereda lauavalguse ja hämarama ruumi vahel ka silmi häirima. Rippvalgustiga seda muret ei ole.?

Lisaks eelmainitule võimaldab rippvalgusti elektrit kokku hoida: valgusti valitakse nii, et tööpinna valgustihedus oleks kontoritööks soovituslik 500 luksi (lx), mujal ruumis võib see olla väiksem, 100?300 lx.

?Üldvalgustus peab võimaldama ruumis vabalt ringi liikuda, ent ei pea igal pool ühtemoodi ere olema. Vähem valgust vajavate alade jaoks võib kasutada üldvalgustitena ka tavalisi lakke või lae sisse kinnitatud luminofoorvalgusteid,? selgitab Prass.

Kirjeldatud valgustite valik on lai. Võimalik on valida näiteks valguse tooni (väga soojast väga külmani) muutva tehnoloogiaga (RGB-efekt) või reguleeritava võimsusega dimmeriga varustatud mudel, erikujulistest ja -otstarbelistest valgustitest rääkimata.

?Üks populaarsemaid mudeleid moodsas büroovalgustuses on näiteks tuntud Itaalia tootja Targetti toode Plane, millel on valgusallikate vahel on matist plastist plaat. Tänu sellele annab see väga hästi hajutatud ning mõnusat, teravate varjudeta valgust,? räägib Prass.

Rippvalgustitest on võimalik koostada ka moodulsüsteeme, et valgustada korraga mitut töökohta. Valgusteid saab ühendada üksteise külge jadasse või mingi kujundina. Mõnedel valgustitel on sama korpuse külge võimalik ühendada ka suundlambiga halogeenvalgusti, mis kaotab vajaduse eraldi laualambi järele täielikult.

Arvutiga töötamisel on soovitatav töölaua kohale riputatav valgusti muretseda spetsiaalse monitoroptikaga hajutiga varustatult, et valgus arvutiekraanidelt tagasi ei peegelduks. Kindlasti tuleb enne ostu uurida ka, kui suur osa valgusest jõuab alla ja kui palju suunatakse üles. Selles osas on eri tootjate toodangul suuri erinevusi.

Soovitav on üles suunata mitte üle 50% valgusest, siis jääb ka tööpinnale suunatavale valgusele piisav võimsusvaru. Tööpinna valgustatust on lihtne reguleerida valgusti riputuskõrguse muutmisega.

Kui tegu on eriti kõrge ruumiga või ajalooväärtusliku laega, kuhu valgustit riputada ei saa ega tohi, võib samal põhimõttel kasutada laudade kõrvale asetatavaid pikal jalal seisvaid põrandalampe, mis sirutuvad tööpinna kohale.

Niisugused valgustid sobivad ka tihti muutuva mööblipaigutusega büroodesse.

Büroosse valgustit valides ei piisa hea lahenduse saavutamiseks pelgast ruutmeetrite arvu teadmisest, vaja on ka infot olulisemate objektide asetuse ja ruumi värvilahenduse kohta.

ASi Hektor-Light projektijuht Priit Prass soovitab alustada ruumi plaani koostamisest.

?See ei pea olema tingimata mõõtkavas joonis, abi on ka vaba käega ruudulisele lehele joonistatud skeemist. Peaasi, et plaanil oleksid näidatud ruumi mõõdud ja olulisemad töökohad,? selgitab Prass.

Kui valgustatavat ruumi ei ole tegelikult veel olemaski, annavad ka visandina tehtud joonis valgust vajavast ruumist ja valgustusspetsialistide nõuanded võimaluse vältida vigu ning säästa raha.

Valgustust kavandades on vaja on teada nii ruumi pikkust, laiust kui kõrgust, aga ka akende arvu, asetust ja suurust. ?Vastupidiselt levinud arvamusele ei anna aknad enamasti valgust juurde, vaid hoopis neelavad seda. Eriti kehtib see kardinateta akende kohta. Aknast tuleb korralikku valgust vaid mõned kuud aastas. Kui aknast tulevat valgust on piisavalt, võib valgusti lihtsalt välja lülitada, kahjuks aga toimib aken enamasti valgust neelava elemendina,? selgitab Prass.

Priit Prassi sõnul saabuvadki valgustimüüjatele kibekiired tööpäevad sügiseti, kui akendest loomulikku valgust enam piisavalt ei tule. Valgustust planeerides tuleb arvestada ka ruumi tulevast värvilahendust. ?Tähtis ei ole teada mitte täpseid toone, vaid seinte, põrandate ja lae valguspeegelduvust ehk heleduse-tumeduse astet. Tumedad pinnad neelavad rohkem valgust ja seda tuleb valgustite hulga kalkuleerimisel arvestada.?

Oluline on läbi mõelda, millist muljet (sooja ja sõbralikku või külma ja asjalikku) soovitakse valgustusega luua. Seda on võimalik saavutada valgusallikate tooni valides.

Kui lähteandmed on teada, saab spetsiaalsete arvutiprogrammide abil teha valgusarvutuse, mis ennustab, mitut valgustit on vaja ja milline on tulemus.

Autor: Eva Tammelo