Pruugitud auto Eesti politseilt

Enampakkumisele registreerimise eel ja ajal käis +3kraadises talveilmas ringi mõnikümmend autohuvilist, sõidukeid uuriti seest ja väljast, asjalikul ilmel vaadati ka kapoti alla. Meeldima hakanud auto juures püüti ükskõikset nägu tehes konkurente psühholoogiliselt mõjutada, rääkides valjuhäälselt, mis vead sel autol küljes on.

Ülemeelikud noorukid käisid autost autosse ja rääkisid, mida ja millise tüdrukuga just nimelt selles autos peale võiks hakata. Hallipäine härrasmees uuris ühe väljastpoolt valge, kuid seestpoolt rohelise Volkswageni kapotialust. ?See on vist küll juba Saksamaal politseiauto olnud,? mõtiskles ta valjult.

Osturetkel oli ka seltskond Lõuna-Eesti autokaupmehi, kes küll oma nimesid avaldada ei tahtnud, kuid nõustusid veidi autode seisukorda kommenteerima. Alles eelmisel päeval oli seltskond Kohtla-Järvel toimunud oksjonilt rohkem kui ühe sõiduki ostnud, oma sõnul ei ole nad sellise tegevusega veel kordagi kahjumisse jäänud.

?Need 10 000kroonised Vitarad siin on kui prillikivid,? viitas üks kaupmeestest kümne aasta vanuste Suzukide poole. ?Oleks sa näinud, milliseid autosid ühel oksjonil müüdi ? vähe sellest, et need ei läinud käima, osal olid ka käigukastid seest tühjad, neid seisma jäänud autosid võetakse kui tasuta varuosakeskust. Ja vaata uksepolstreid ? mida see politseinik seal autos siis õigupoolest ikka teeb päevad läbi, urgitsebki polstrisse auke või.?

Kogenud kaupmeeste sõnul peab selliselt oksjonilt sõiduki ostnu arvestama ootamatute väljaminekutega. ?Ostad ikkagi põrsa kotis ? mootorisse ja käigukasti sa ju ei näe, kunagi ei või teada, mis seal viga võib olla,? manitses üks neist. ?Ja mingit garantiid sa ka ei saa.?

Natalia Kotserginale jäi auto siiski soetamata ? hinnad kerkisid liiga kõrgele. ?Seal olid inimesed, kes ostavad autosid remontimiseks ja edasimüümiseks, mõned ostsid kohe kolm või neli autot,? ütles Natalia.