Euroopa innovatsiooni- ja tööpoliitika lähevad vastuollu

Kõrgtehnoloogilise toodangu ja tehnoloogia juurutamisel ettevõtetes töötajate arv reeglina väheneb. Olemasolevat tööjõudu ei peeta tihti isegi koolituskõlblikuks ja kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu püütakse hoopis mujalt värvata. Kogu vabanev tööjõud ei leia rakendust teistes majandusharudes ning seetõttu tööpuudus ja sotsiaalne kihistumine suurenevad.

Kõrgtehnoloogilise tootmise areng toimub reeglina riigi jõukamates (arenenumates) regioonides (pealinnas, linnades). Seetõttu muutub riigi regionaalne struktuur veel ebaühtlasemaks. Suureneb tuuma ja perifeeria, linna ja maa, kvalifitseeritud ja kvalifitseerimata tööjõu, edukate ja edutute harude sissetulekute vahe. Riigi ja omavalitsuste suurtest maksutuludest kulub suur osa teravnenud sotsiaalprobleemide pehmendamiseks.

Töö(hõive)poliitika deklareerib oma eesmärgina täielikku tööhõivet. Kuigi isegi arukamad ametiühinguliidrid on ammu nõus tõsiasjaga, et 5% inimeste tööst eemal hoidmine on ühiskonnale odavam kui nende töö juurde laskmine.

Tihti on eesmärk töökohtade säilitamine ja isegi juurdeloomine madalatehnoloogilistes, väikese lisandväärtusega harudes. Selline tegutsemine pidurdab SKP kasvu ja alandab rahvusvahelist konkurentsivõimet. Kuid sellised töökohad on odavad ja neid luuakse palju, sh äärealadel, siis regionaalne struktuur ühtlustub. Sellistes ettevõtetes leiab tööd ka madalalt kvalifitseeritud ja halvasti distsiplineeritud tööjõud. Järelikult tööpuudus ja sotsiaalne kihistumine vähenevad.

Otsitakse mõistlikku kompromissi. ELi majanduspoliitika kujundajad on jõudnud järeldusele, et ei klassikaline innovatsioonipoliitika ega töö-(hõive)poliitika pole puhtal kujul rakendatavad. Viimaseil aastail on ELis senisest aktiivsemalt hakatud otsima arukat keskteed kahe äärmuse vahel.

Ka kõige arenenumas tööstusriigis leidub hulk inimesi, keda kõrgtehnoloogiline töötlev tööstus, avalik sektor jm n-ö peenemad valdkonnad ei vaja. Aga mingit lihtsat tööd võiksid nad teha. Seepärast on mõned majandusteadlased seisukohal, et madala kvalifikatsiooniga tööjõu rakendamiseks on töö(jõu)mahukas töötlev tööstus ülioluline. Peetakse võimalikuks, et ELi riikidel võivad olla mõnevõrra erinevad arengustrateegiad. Kõrgtehnoloogia pole ainus võimalus. Saab tugineda ka töö(jõu)mahukale tootmisele, teenindusele, turismile, loodusressurssidele.

Põhjamaade valikuvõimalused on piiratud. Palju energiat kulub halbade kliimaolude kompenseerimiseks. Ehitised on kallimad kui lõuna pool: sügavamal asuvad vundamendid ja kommunikatsioonid, paksemad seinad, soojusisolatsioon, mitmekordsed aknad, lume raskust taluv katus. Pool aastat tuleb hooneid kütta.

Töötajatele on vaja rohkem palka maksta kui lõunas. Tootmiskulud on suuremad ja Põhja­maad ei suuda paljudes tööjõumahukates tootmisvaldkondades lõunapoolsete riikidega maailmaturul konkureerida.

Seepärast tuleb Põhjamaades ? sh Eestis ? eelkõige eelisarendada kõrgtehnoloogilist, teadusmahukat, suure lisandväärtusega töötlevat tööstust. Aga kindlasti tuleb arvestada sellega kaasnevate sotsiaalprobleemidega ja nende pehmendamise kulukusega.

Autor: Kaarel Kilvits