Uudised
1. veebruar 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

On oluline, kuhu varukoopia tehakse

Kodukasutajad ja väikefirmad varundavad oma faile üldjuhul, kirjutades neid CD- või DVD-toorikutele. Teine levinud varundamisviis on hoida koopiaid olulistest failidest kahes erinevas arvutis (näiteks laua- ja sülearvutis) või mõnes internetiserveris.

Plaatidele kirjutamise lahendust kasutades tasub kindlasti mõelda tuntud firmade toorikute kasutamise peale. Kirjutamisprotsess on muidugi ühesugune nii kolm kui ka kümme krooni maksva tooriku puhul. Erinevused ilmnevad aga siis, kui varukoopiat on kunagi vaja kasutada. Kallimatel toorikutel on pikem säilivuse garantii. Ehk siis mida soodsama hinnaga toorik, seda kiiremini muutub sellele toorikule kirjutatu loetamatuks.

Kui varukoopiat läheb vaja nädal-kuu pärast kirjutamist, tõenäoliselt probleeme ei esine, kui aga hiljem, siis võivad soodsa hinnaga soetatud toorikud olla loetamatud.

Oluliste failide dubleerimine kahte eri arvutisse on hea ja soodne lahendus. Sel juhul on aga ülimalt oluline, et arvutid asuksid erinevates kohtades. Kui mõlemad arvutid asuvad samas kohas, eksisteerib võimalus, et mõlemad varastatakse samaaegselt või muutuvad tulekahju, üleujutuse või muu õnnetuse tõttu kasutuskõlbmatuks.

OÜ Laadur kasutab oma lokaalvõrgu serveris paiknevate tööfailide ja erinevate andmebaaside (sh majandustarkvara) varundamiseks eelkõige dubleerimist, ehk siis võrgukettal olevate andmete peegeldamist teise serverisse. Sarnaselt tehakse ka tööjaamades ja sülearvutites olevatest

failidest koopiad failiserveri suurele võrgukettale, millelt failid perioodiliselt kirjutatakse säilitamiseks DVD-le või CD-le.

"Kuna salvestatav andmemaht ulatub kümnetesse gigabaitidesse, oleme leidnud, et parim lahendus on failid enne plaatidele kirjutamist kokku pakkida (tihendada)," sõnas OÜ Laadur IT-juht Tõnis Vahi.

Põhjus, miks eelistada kallimaid ja kvaliteetsemaid toorikuid, peitub elementaarses keskkoolifüüsikas - katses, kus kaks lihvitud pinnaga metallitükki kokku kasvasid, sest molekulid vahetasid kohti. Sarnane difusiooniefekt toimub ka CD-R- ja DVD-R-plaatide puhul, kus plaadile kõrvetatud augud kinni kasvavad ja informatsioon kaob.

Difusiooni kiirust mõjutab mitu tegurit. "Mida rohkem temperatuuri, valgust ja muid tegureid on mängus, seda kiiremini muutuvad plaadid kasutuskõlbmatuks," kommenteeris OÜ Büroomix hulgimüügi juht Heiki Palm. Teiseks teguriks on tooriku valmistamisel kasutatud materjalid - kallim on lihtsalt parem ja säilib kauem.

Internetiserverisse varukoopia tegemisel on oluline teada, kelle serverisse seda tehakse. Ka ilusa kujundusega veebisaidi taga võib olla mõni üksiküritaja, kes ei pruugi hostinguteenusega pikka aega tegeleda. Kui sellise ühemehefirma server peaks mingil põhjusel "ära kaduma", on kliendid paratamatult oma varukoopiatest ilma.

Ka siin kehtib rusikareegel, et pigem on kasulik maksta veidi rohkem ja kasutada suurema firma teenuseid kui pisikese rahasumma kokkuhoidmise nimel riskida oluliste dokumentide kaotsiminekuga.

Eraettevõtja Toomas Tamm on siiamaani kasutanud erinevate tootjate DVD-toorikuid. "Odavate toorikute probleemid ilmnevad juba plaatide kirjutamisel - neid kasutades on kadu umbes 10-15 protsenti." Tamme sõnul on probleem selles, et tavatarbija ei saa kuidagi mõõta erinevate toorikute kvaliteeti.

Varukoopiat tehes tuleb pärast kirjutamist alati võrrelda plaadile kirjutatud faile originaalidega, sest vahel toimub kirjutamine tarkvara arvates veatult, aga mõnede failide lugemine ebaõnnestub. Failikontrolli (inglise keeles verify) saab teha enamikuga plaatidele andmete kirjutamise programmidest.

Toorikule kirjutatud failidest on eriprogrammidega võimalik tekitada kontrollsummad, mida võrrelda kõvakettal olnud originaalfailide kontrollsummadega. Nii saavutame kindluse, et toorikule kirjutamine õnnestus ja failid varukoopial on identsed originaaliga.

Autor: Alar Pardla