Kuidas korrata Torino olümpia edu

Eelmisel nädalal oli mul suur-suur heameel olla Torino olümpiamängudel vahetuks kaasaelajaks sellele, kuidas Kristina Šmigunist ja Andrus Veerpalust said kahekordsed olümpiavõitjad. Ma tean, mis tunne see on, kui sportlane seisab pjedestaali kõrgeimal astmel, orkester mängib Eesti hümni ja miljonite televaatajate silme eest tõuseb masti sinimustvalge lipp. Nüüd kogesin, et see elamus on võimas ka pealtvaatajana staadionil.

Kindlasti oli see elamus sama võimas ka tuhandetes kodudes teleri ees omadele kaasa elades. Kristina Šmigun ja Andrus Veerpalu pakkusid eestlastele tohutult palju häid emotsioone, sisendasid meie rahvale eneseusku.

Uhke tunne on juba Torino mängude lõpu eel vaadata riikide paremusjärjestust, kus Eesti püsib kolme kuldmedaliga tänini esikümnes. Kes oleks veel 10 või 15 aastat tagasi osanud loota, et Eesti võib olümpiamängudel edestada selliseid jõukaid ja ülisuurte traditsioonidega talispordiriike nagu Soome või Rootsi? Aga praeguse võidujoovastuse ajal on õige aeg suunata pilgud tulevikku ja mõelda järgmiste olümpiamängude peale, mis toimuvad 2008. aastal Pekingis ja 2010. aastal Vancouveris. Kui me tahame Torinost saadud häid emotsioone uuesti koguda järgmistel olümpiamängudel, siis peame lisaks tänastele tippudele toetama noori andekaid sportlasi.