Lastemööblit viimistlemas

Teel tehasesse arutlesin, kas seal on ülekaalus mehed või naised. Meenus ülikooliaegne ventilatsiooniloeng, kus lektor rääkis naise organismi fenomenaalselt suuremast vastupanuvõimest kahjulikele värviaurudele. Seega tegin oma panuse naiste ülekaalule, mis osutus hiljem ka tõeks - firma viieliikmeline kunstnike brigaad koosneb eranditult naistest.

Tootmisruumides võttis mind vastu meeldiv noor tootmisjuht Anneli. Tuli välja, et kohapeal ei saeta ega toodeta detaile, neid üksnes töödeldakse.

"Puitdetailid tulevad kokku viielt tootjalt. Tootmisahelaks on peits, maalimine, krunt ehk aluskiht lakile, vahelihv, teistkordne lakkimine ja pakkimine," räägib Anneli.

Kalkapaberi abil kannan pildi mööblile. Minu jaoks puruneb müüt geniaalsetest kunstnik-robotitest, kes suudavad teha seeriate viisi identseid pilte.

Kunstnik Ülle selgitab, et kui igat tegelast ükshaaval joonistama hakataks, võtaks see tohutu aja ning motiivid ei tuleks ühesugused.

Lappame kataloogi, kuni jõuan mulle jõukohase ja piisavalt ilusana tunduva kujutiseni - selleks saab lille nuusutav patsiga tüdrukuke.

Pildi roheliseks peitsitud puutükile kandnud, tuleb raskem osa - vesivärvi pinnale kandmine ehk siis tegelase "elama panemine". Kuna ise maalisin vesivärvidega viimati pea kümne aasta eest, siis tekib kõhedus.

Kunstnik Ülle käes paistis kõik nii lihtne - törts vett, pintsel sujuvalt üle pinna, kohati intensiivsemalt värvi, siis hajutada, varjutamiseks kontrastseid värve. Esimesed pintslitõmbed on arglikud ja aeglased - tahaks ikka ilusa pildi teha!

Õppetund punapäise plika juuste joonistamisest on less is more (vähem on rohkem), st värvimisega ei tasu liialdada. Parandamistuhin ja tehtu ülevärvimine annab tulemusele vastupidise efekti.

Vaikselt hakkab kujutis elavnema, tunnen rõõmu tulemusest ja enda osavusest muidugi ka.

Lõppilme annab varjutamine ning kontuuride joonistamine. Siin on siiski vilunud kolleegi abi vaja. Puit on paberiga võrreldes pretensioonikas - niipea, kui kontuuriv pliiats peatub, hakkab värv piki puidu kiude levima ja rikub pildi.

Kui vesivärvi saab peitsitud pinnalt kenasti maha pesta, siis tindipliiatsi puhul peab kas lihvima või lausa uue detaili võtma. See aga on muidugi tõsine praak.

"Katseaeg ja vilumus on individuaalne. Mina olin enne vesivärvi-akvarelliga kokku puutunud ja sisseelamisraskused piirdusid käekrambi ja näpuvaluga. Suurim probleem oli värvide õige intensiivsuse tabamine. Ei osanud arvestada, kuidas vesivärvile pealekantav lakk toonid särama paneb. Seetõttu olidki kujutised tugevate värvidega, punasemad," naerab Ülle.

Mulle tundub pilt juba ka ilma lakita täitsa ilus. Kuid kuna vanemad tegijad on teadjamad, siis viin plaadi kuulekalt lakkimisse. Artur teeb mõned tõmbed pritsiga. Veel on vaja klammerdajat ja nööri ning puidust seinapilt väikse lillenuusutajaga ongi valmis.

Ei saa märkimata jätta, et tuju tõstab tootmise koordineerija Andrese ja kunstnik Ülle ühine kinnitus: minust võib isegi asja saada!

Ühe pildi põhjal on küll tunne, et tegemist on meeldivalt loova käsitööga, mis rahustab närvi. Õhkan, et päevad lausa lendaksid sellist tööd tehes.

Maalija Ülle toob siiski mu reaalsusse tagasi - tegelikult on kujundite joonistamine töö nagu iga teinegi. See tähendab rutiini, aeg-ajalt suurt töökoormust, vahel ka vähem viljakaid päevi. Samas tunnistab temagi suurt tegemise rõõmu just nii-öelda eritellimustest. Värvikate näidetena meenuvad pereisa ja perepoja näo joonistamine mereröövlite seeriasse peategelasteks või siis tohutu suur draakon-dinosaurus noore loodushuvilise riidekapile.

Autor: Helen Sulg