Uudised
Teet Reier
2. september 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Maja maalilises maastikus

Kuigi peremehe sõnul olevat nende koduni suurelt teelt täpselt kilomeeter, tundub mööda metsaalust keerutav kitsas tee tunduvalt pikemana, enne kui viimaks avarale välule suubub.

"Ega see tee siit enam kaugele lähe, künkanõlva teisel poolel on veel üks vana talumaja ja siis ongi kõik," lausub Kolgamäe talu peremees Peeter Tamm. Nii ongi nende majapidamine kui viimane lahke maja, enne kui algavad Koivani ja selle taha ulatuvad männikud.

"Selleks et marju või seeni korjata, pole meil tarvis kaugele minna, esimese saagi võib saada näiteks siitsamast sauna juurest," osutab Peeter kobarates kasvavatele kukeseentele. "Kui tead õigeid kohti, ei jää ühelgi aastal saagist ilma."

Tegelikult oli Kolgamäe vanasti väike popsikoht, mille endistest hoonetest on alles veel saunaks ümbersündinud ait ja üks päris pisike hoone, milles viimati olevat lambaid peetud.

"Alguses oli plaan, et kasutame ka vana maja palgid ja materjali uute hoonete ehitamiseks ära, aga asi lõppes sellega, et lõpuks ei olnud nendega muud teha, kui kütteks ära kasutada," selgitab Peeter. "Uus maja on suures osas ehitatud enda üles raiutud ja varatud palkidest, lisaruumi saamiseks on aga köögipoolne ots laotud kergplokist."

"Majaehitus langeski sellisesse aega, kui materjalide saamisega oli raskusi, ja pidid leppima sellega, mida just parasjagu võtta oli või tutvuste kaudu sai," räägib Peeter. "Praegu teeks palju asju teisiti. Talvel annab ikka tunda, et põrandad on soojustamata."

Kogu maja küte põhineb suurel punastest tellistest ahjul, mida toetab eraldi köetav tellistest lamamisase ehk leso. Köögisoe tuleb aga Pioneer-tüüpi pliidist, mis kütab ka soemüüri. Teisele korrusele on suuremate külmade puhuks paigaldatud ka elektriradiaatorid ning väike kamin.

Kui jutt läheb kauni kodu auhindadele, arvab perenaine Virve, et eks see ilu ole ikka rohkem endale, kui teistele näitamiseks mõeldud. "Arvan, et enamik inimesi kujundab oma kodu ja selle ümbruse just nii, et ennast seal hästi tunda, ega mõtle, milliseid auhindu selle eest noppida võiks," räägib ta.

"Kindlasti annab meile teistest pisut suurema eelise just see kena looduslik keskkond, milles asume. Künklik maastik ise teeb suurema osa kujundusest ära," naerab perenaine.

Pärimisele, et kelle õlul on siis suure, ligi paarihektarise murupinna pügamine, vastab Peeter, et tütar Teele teeb seda tööd murutraktoril hea meelega.

"Üldiselt on hakatud päris hoogsalt murutraktoreid ostma, kellel ikka suur krunt käes, saab aru traktori eelistest lihtsa niiduki ees," lisab Peeter, kes ise Võru linnas aia- ja metsatehnika müümisega ametis on.

Üks huvitav seik, mis Kolgamäe hoonete juures veel silma hakkab, on see, et kõik hooned on kaetud ilmastiku mõjul juba hallikaks tõmbunud laastukatusega.

"Nagu maja seinapalgidki, on laastud kohapeal tehtud. Nende töötlemine mingi vahendiga oleks läinud toona üpriski kalliks ja nii saigi maja ja taeva vahele lihtne töötlemata laastukatus," jutustab Peeter.

Siiani on see edukalt ka vett pidanud ning peremees loodab, et seda pidamist jätkub veel aastateks.

Kuna Peeter ise on kõva jahimees, leidub perekond Tamme kodus loomulikult põnevaid trofeid.

Peeter väidab küll, et käib metsas harva, abikaasa Virve aga täpsustab, et see harva tähendab pea igat nädalavahetust.

Kõige uhkemad on elutoa seina kaunistavad Eestis haruldase punahirve sarved, mis näitusel pronksmedaliga pärjatud. Peale jahitrofeede võib sellest kodust leida hulgaliselt auhindu, mille on saanud nii Peeter ja Virve kergejõustikus kui ka pojad Tauno ja Tauri jahilaskmises.

Saun oli esimene, mis Kolgamäel valmis sai. Kuna saun aga asub künkanõlval, tiik aga all orus, tuli leida lahendus, kuidas kuumast leilist tulles kõige rutem külma vette pääseda.

"Alguses oli meil puust kelgurada," räägib Peeter. "See jäi aga ühtelugu muruniitmisele ette ja sai lõpuks lammutatud. Selle asemele tuli tross, mida mööda saab üle tiigi liuelda, tuleb ainult osata õigel ajal käed lahti lasta, et ikka keskkohta tabada, muidu võib ka kaldale prantsatada."

Peetril olnud koguni mõte teha see tross palju pikem ja kõrgema alguspunktiga, nimelt elumaja rõdult, ent selle olevat perenaine ära keelanud.

Fotod: Raul Mee