'Sügisball' jõudis Eesti kinodesse

"Sügisballis" on kokku lükitud kuue üksildase inimese elukillud.

Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult. Üksluise eluga vanapoiss, meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias. Üksikema Laura vaatab telekast "Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada. Arhitekt Maurer mõtleb inimkonna heaolu peale, on aga unustanud oma enese naise, kes omakorda otsib lohutust šveitser Theo juurest. Theo meeldib naistele, kuid madala sotsiaalse staatuse tõttu ei võeta teda tõsiselt.

Iga tegelast saadab oma taust ja värv. Dialoogid on napid ja kaadrid vahetuvad aeglaselt. Pilt on valus, kuid samas esteetiline. Õunpuu empaatiavõime on loonud iga filmisekundi kui päriselu ning iga emotsioon imeb endasse. Mängivad pisidetailid ja ükski neist ei näi juhuslik. Ja kuigi väline tempo võib tunduda vahel liialtki aeglane on seesmine pinge võimas. Kuhu nad omadega jõuavad? Kas on olemas väljapääs ja kusagil killuke rõõmugi, kui õnne ei leia?

Üllatusi jagub lõpuni.

Kuigi läbinisti traagiline, kuuldub saalist kohati naerupahvakuid, sest ekraanil on absurdselt halenaljakad stseenid. Peab tunnistama, et nagu elust enesest.

Seega suudab "Sügisball" imepäraselt mängida inimtunnete keeltel.

Kas saab elada armastuseta? See on küsimus, mis läbi kahetunnise filmi kajab.

Kinost väljudes ei saa aru, kumb reaalsus on tegelik.