Miró näitus avaneb täna

Kumu suures saalis avatud näitusel "Joan Miró maastikud" on üleval geniaalse abstraktse sürrealisti 57 tööd, nende hulgas graafikat ja skulptuure ning lisaks kaheksa fotot. Kõik eksponaadid pärinevad Pilar I Joan Miró fondist Mallorcal.

Joan Miró (1893-1983) sündis Kataloonia pealinnas Barcelonas, kus ta aastail 1907-1910 õppis kunstiakadeemias.

Toonane Barcelona oli intensiivse kultuurieluga kosmopoliitne linn ning andekas noormehel polnud vaja kaugele minna, et tutvuda kõige uuemate voolude ja suundumustega kunstis.

1920ndail suundus kolmekümnendates eluaastates Miró kunstimekasse Pariisi ja hakkas seal peagi viljelema uut kunstivoolu - sürrealismi.

"Teda tuntaksegi ennekõike sürrealistina," tutvustab näituse koordinaator kunstiajaloolane Ragne Nukk.

Sürrealismiga seostub esimesena sõna "ebareaalne". Arstiharidusega literaat ja liikumise asutaja André Breton seletab 1924. aastal ilmunud esimeses sürrealistide manifestis sürrealismi kui vahendit, mis ühendab teadvust ja alateadvust, kaht vastandit üheks absoluutseks reaalsuseks - ülireaalsuseks.

Pariisis esines Joan Miró mitmel sürrealistide rühmituse näitusel. Kuid nende ekstravagantsetest ettevõtmistest enam imponeeris tagasihoidliku loomusega kunstnikule sürrealistlik kirjandus, millesse ta Pariisi perioodil süvenes.

Alles siis toimus tema loomingus radikaalne pööre. Geomeetriliselt ja lihtsustavalt kujutusviisilt läks Miró järsult üle fantastiliste vormide kujutamisele.

Muutusid ka Miró töömeetodid, sürrealistide eeskujul võttis ta kasutusele automatismi ning juhuslikkuse.

"Joan Miró loomingut võib nimetada abstraktseks või orgaaniliseks sürrealismiks. Kunstniku abstraktsionism põhineb siiski reaalsetel vormidel.

Töö käigus neid suuresti lihtsustades andis ta vormidele talle iseloomuliku biomorfse kuju.

Muide, Miró ei olnud nii meisterlik joonistaja kui näiteks Picasso, aga see tuli talle pigem kasuks originaalse, naivistliku, mängulise kunstikeele väljakujundamisel," arutleb kunstiajaloolane.

Ragne Nukk juhib tähelepanu ka Miró omapärasele värvikeelele.

Erksate toonide kõrval on tema teostes alati olnud olulisel kohal must värv - põhiliselt küll korrastavas ja rõhutavas funktsioonis, aga vahel ka domineeriva värvina.

Peaaegu kogu Miró looming on omamoodi piltkiri, märkidest ja sümbolitest pungil salajane kood, mida kunstnik samastas allasurutud katalaani keele ja kultuuriga.

Kumu näituse teemaks on maastikud. Maastikke kujutab ta oma loomingus pidevalt.

Ilmselt on sel oma mõju ka Miró noorpõlveõpetajal, maastikumaalijal Modest Urgellil, kellele kunstnik on ka mitmed tööd pühendanud.

Suur osa näituse kollektsioonist pärineb aga nimeka sürrealisti hilisemast perioodist, kui mees Mallorcal elades (1956. aastast kuni surmani) üha rohkem maastikuteemasse süvenes.

Maailmakuulsa Joan Miró näitus kestab 9. märtsini. Seega võib neid teoseid korduvalt vaatamas käia, arvestades asjaoluga, et näitusel ei tohi pildistada ega filmida.

Autor: Tiina Kolk