Tuumatu tuumadebatt
Debatt tuumatehnoloogia võimalustest ja ohtudest on tervitatav. Kuid mõttevahetus on oma infotiheduse, argumentide põhjendatuse ja loogika osas olnud üllatavalt tasakaalust väljas.
Rohelistele, kes käivitasid allkirjade kogumise tänapäevasel tehnoloogilisel tasemel tuumajaama ehitamise vastu, on ette heidetud projekti- ja asukohapõhiste arvutuste puudumist väidete kaitseks. Näeme tulevikku energiasäästus, hajutatud, taastuvallikate baasil tootmise edendamises. Oleme sest rääkinud põhjalikult aastaid. Küll pole vastuargumentide - tuumaenergia on puhas, odav, iseolemist ainutagav - kaitseks ühtki arvutust esitatud.
Mis tüüpi jaam siia tulla võib? Valida on odavaim teise põlvkonna täiustatud VVER 1000/B466 tüüpi (tarnija Atom-EnergoStroi Venemaalt) või kolmanda põlve EPR-tüüpi jaam (tarnija Areva/Siemens Prantsusmaalt). Mõlemad pakuvad reaktoreid, mille vähim elektriline võimsus 1000 MW. Kui jaama ehitama hakatakse, siis ikkagi kuhu? Reaktoris tekitatud aur, mis turbiini ja generaatorit ringi ajab, tuleb ju maha jahutada - seega on vaja jahutusveekogu.
Nõukaajal jaama asukohaks kavandatud Võrtsjärve idakallas ei sobi, järv muutuks mudaauguks. Võrtsjärv on madal, vee juurdevool väike, veepeegel suur - see tähendab temperatuuri tõusu korral intensiivsemat auramist. Kuna Peipsi järv on piiriveekogu ja see teeks asjaajamise keerukaks, saaks jaama paigutada merekaldale. Sobivaim koht oleks ehk Pakri poolsaar. Kui jahutussoe pumbataks lahte, kattuks rand varsti haisva adruplögaga.