Energiamärgis paneb omanike aususe proovile

Laaniste nõustus, et majaomanikul on võimalus esitada endale soodsaid andmeid. “Kahtlemata on omaniku huvi saada võimalikult kõrge energiaklass ja õigete andmete esitamine on paljuski tema südametunnistuse küsimus,” möönis Laaniste.

“Sellised asjad (et näidatakse väiksemaid küttekulusid – toim) ilmselt hakkavad juhtuma. Kindlasti on energiamärgise andmise korras punkte, mida peab hiljem täiendama.“

Ostja olgu nõudlik

Margus Hernits OÜst Energiasäästubüroo ei pidanud tõenäoliseks, et energiaaudiitorid hakkaksid energiamärgiseid välja andma ilma maju nägemata.

“Me peame ju andma konkreetseid soovitusi maja energiasäästlikumaks muutmiseks,” põhjendas Hernits. “Seda ei saa teha ilma maja nägemata. Kui mõne audiitori südametunnistus on väiksem, määrab ta majale kõrgema energiaklassi ja see devalveerib märgise väärtust.”

Hernitsa kolleeg Finestum OÜst Marc Vokk lootis, et energiamärgiste andmise üle hakkab kontrollima turg – kinnisvara ostjad ja üürilevõtjad.

“Inimesed, kes ostavad endale kodusid, ei lase märgiste väljaandmist paljaks formaalsuseks kujuneda,” uskus Vokk. “Audiitoritelt, kes annavad välja ebaadekvaatseid energiamärgiseid, teenust lõpuks enam ei tellita.”

Eramutele, mille hulka kuuluvad ka paarismajad, on seitse energiaklassi A–G. A-klassi saavad majad, mille aastane energiavajadus ruutmeetri kohta on 120 kWh või vähem. Milline võiks välja näha maja, mis vääriks kõrgeimat energiaklassi?

“Soojustuskiht peaks olema vähemalt 25 cm paks, vähe aknapinda, kallis ja kvaliteetne ventilatsioonisüsteem, mis eraldab väljaminevast õhuvoost soojuse. Samas pole 120 kWh midagi uskumatut, näiteks passiivmajal on see kõigest 15 kWh,” selgitas Margus Hernits OÜst Energiasäästubüroo. Kõige suuremate küttekuludega G-energiaklassi maja aastane energiavajadus ruutmeetri kohta on 321 kWh või rohkem.

“Soojustus on kehv või olematu, loomulik ventilatsioon, soojuse jagunemine ebaühtlane – alumisel korrusel on külm, üleval liiga palav,” kirjeldab Hernits selle klassi elamut.