Uudised
Urve Vilk
3. detsember 2008 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Vabadust nautiv kunstnik

Kas mäletate, kelleks Te lapsena saada tahtsite?

Mulle tuletati kooli kokkutulekul meelde, et seitsmendas klassis kirjutasin kirjandis, et tahan saada moekunstnikuks. Ise ma seda enam ei mäletanud.

Olen mänginud nukkude ja riietega lapsest peale, algul tegin riideid paberist, siis riidest, heegeldasin ja kudusin.

Mis Teile Tallinna Moemajas töötamise ajast eredamalt meelde on jäänud?

Moedemonstratsioonid kaks korda aastas. Luksust teha ilma omafinantseeringuta sellist etteastet avalikkusele, nagu olid moemaja demonstratsioonid ja Siluetis avaldatud fotod, pole hiljem pakutud.

Olime palgatöölised, nii et ei maksnud reklaamiks midagi, kõik tehti moemaja rahaga ja finantseerijaks oli kergetööstusministeerium. Praegu tuleks see kõik oma taskust kinni maksta.

Kuidas võrdlete tolle aja ja praeguste rõivaste praktilisust?

Tol ajal oli turg rõivastest tühi. Oodati praktilisi tooteid, sest inimestel polnud ilusaid riideid. Meie töö oli otsast lõpuni praktiline, välja arvatud moedemonstratsioonid, kus sai natuke fantaasiat lennutada.

Olime kahe jalaga maas. Venemaa ja ka Eesti vabrikud ostsid meilt mudeleid ja valmistasid nende järgi siis rõivaid.

Moefotograafiat viljeles ainult Siluett, ebapraktilistel asjadel polnudki turgu.

Millega Teid Arsi ahvatleti?

Mulle öeldi Kunstifondist, et saan endale töötajatega ateljee, mille saan enda nägu kujundada. Kui moemajas olin ma üks paljudest, siis Arsis olin oma ateljees ainuke. Tegime masinatega silmkudet: kardigane, kleite, kampsuneid ja džempreid. Läksin selle ahvatluse ohvriks. Kõike oli tunduvalt raskem juhtida, aga sain palju kogemusi, tänu millele julgesin hiljem teha oma ettevõtte.

Kas edasi tuli juba oma ettevõte?

Edasi tuli Kunstifondi väikeettevõte, mille otsast lõpuni asutasin. Oli kooperatiivide tegemise aeg, väikefirma, mis Kunstifondi juurde loodi, oli Ars Mood, hiljem nimega Hame. Selle juures oli ka väike salong Pikal tänaval.

Kuidas esimene boutique Eestis vastu võeti?

Väga hästi. Algus oli kerge, see oli ajal, kui Eesti krooni veel ei olnud ja rubla polnud konverteeritav. Kõik valmis siseturule ning tooted osteti ära juba praktiliselt teel firmast kauplusesse.

Kas sellest kasvas välja Teie oma äri?

Kui hakkasime ateljeega tegema toodangut boutique'i jaoks, tekkis kõrvale palju inimesi, kes tahtsid tellida tualette. Oli olemas küll Lembitu ateljee ja Tallinna Moemaja, aga üldiselt oli vähe võimalusi kunstniku ateljees endale tualett või kostüüm õmmelda lasta.

Ma ei jõudnud korraga hoida kaupluse toodangut ja tellijaid. Siis anti meie kaupluse ruumid Pikal tänaval omanikele tagasi. Rendi- ja ülalpidamise kulud läksid kõrgeks, nii et 1995. aastal loobusin Hame kauplusest ja jäi ainult ateljee.

Mis algul oma ettevõtte juures kõige raskem oli?

Materjalide saamine, käisin Gruusiast siidi toomas ja Venemaal. Materjaliturg oli väga kitsas, kangastel polnud nägu ega tegu.

Hiljem oli raske konkurentsis püsida, õigeid asju teha, õiget hinda taotleda, õigesse hooaega sattuda. Keeruline oli ka ruume leida, kolisime neli-viis korda, et ruume saada.

Kas praegu on ateljee juba nii sissetöötatud, et toimib probleemideta?

Jah. Olen praegu ise oma firma väikseks jätnud. Aastal 2000, kui enam tellimusi ei olnud, saatsin inimesed laiali. See oli lühike periood, pärast mida kõik laabus, aga siis olin pankroti äärel, nii et saatsin töölised laiali. Hiljem alustasin taas kahe inimesega. Sain aru, kui lihtne ja mõnus on tööd väikselt teha, nii palju kui ma jõuan, ma naudin seda.

Mis tüüpi inimestele Teile õmmelda meeldib?

Mulle meeldib inimene, kes ütleb, et mina tean ja teen. Nii tuleb kõige parem tulemus. Siis on välistatud stress ja pinged. Mida rohkem mind piiratakse või mida skeptilisem on klient, seda küsitavam on tulemus.

Kui palju on Teie garderoobis enda õmmeldud rõivaid?

Vähe. Mul ei ole enda jaoks aega. Ja ma ei saa endale tehes positiivset emotsiooni tagasi, ma ei näe ennast.

Aga ma saan teiste inimeste riietamisest nii palju rõõmu, et mul pole vaja seda emotsiooni enda peal kogeda. Vähe on moekunstnikke, kes iseennast presenteerivad, Versace ja veel mõned vähesed. Kui Armani, kes on minu lemmik, tuleb lavale, siis on tal seljas must pintsak või T-särk ja teksad, nii et saan aru, et tal on sama dilemma.

Kuidas Te loomeinimesena majandusküsimustega hakkama saate?

Halvasti. Mul on olemas reaalne pilt tuludest ja kuludest, aga loominguline inimene ei peaks olema firma juht, see kulutab inimest.

Millised on Teie tugevused?

Püsivus ja inimestega suhtlemine, ma ei ole konfliktne. Ning töökus.

Oleme Zojaga pärit ühest kandist ja õppinud koos ka ERKIs. Esimesed sõnad, mis Zojaga seonduvad, on usaldusväärsus ja abivalmidus. Ükskõik mis küsimuses tema poole pöörduda, saab alati nõu ja abi.

Zojat iseloomustab hea stiilitunnetus ja maitse, ta näeb alati stiilne välja ja oskab teistelegi nõu anda. Tema stiilitunnetus lööb välja ka sisekujundusprojektides. Veel iseloomustab Zojat teatud tagasihoidlikkus ja enesekriitilisus.

Vabadust nautiv kunstnik

Palga TOP

Olulisemad uudised