Teistmoodi armastuslugu

Marc Webbi film, mis avas ka selleaastase PÖFFi, on kõike muud kui ootuspärane armastusfilm. On küll noormees Tom (Joseph Gordon-Levitt), õnnitluskaartide jaoks tekstide kirjutaja, ja tema kaastöötaja, tütarlaps Summer (Zooey Deschanel), kuid puuduvad igavikulised illusioonid ja aastatepikkused plaanid.

On küll 500 päeva väldanud armastuslugu erinevate eriefektidega, aga ei mingit loogilist ja ootuspärast lõppu ja lineaarsust loo jutustamisel - sündmuste kronoloogia on segi mis segi.

Olgugi, et Tom on neiust väga sisse võetud, ei ole Summer noormehest sugugi nii vaimustuses. Suhted ei köida teda ja armastusse ta üldse ei usu. Ometi peab ta oma põhimõtetele ja veendumustele alla vanduma. Arhitekti haridusega noormees suudab ta siiski mingi nipiga ära võluda ja neist saab mõneks ajaks paar. 500 päevaks.

Režissöör Marc Webbi sõnul on tegemist looga täiskasvanuks saamisest, mis on maskeeritud lihtsalt romantilise komöödia rüüsse, nii et lisaks armastuse-, armumise- ja suhteteemaatikale on võimalik filmist välja noppida ka seiku noorusajast, mis on kõigile ilmselt tuttavad ja läbikogetud.

Et sääraseid armastusfilme, kus lahkamisel suhteprobleemid, peetakse enamasti naiste pärusmaaks, siis seekord lubab Webb, et põnevust pakub film ka meestele.

Kui loole tagasi vaadata, siis esitatakse seal režissööri sõnul kõike ühe meesterahva seisukohast, mis peaks mehepoegadele küll tuttavlikke küsimusi tekitatama ja ehk ka mõningaid vastuseid andma. Ning segipööratud sündmuste rida ja tavapäratud lahendused tüüpilistele olukordadele lubavad pinget kuni filmi lõpuni.

"Enamasti nõutakse romantilistelt komöödiatelt kindla valemi järgimist. Me tüüpilist valemit järgida ei püüdnud. Meie sooviks oli rääkida suhetest ja teha seda võimalikult ausalt," mainis režissöör. "Me otsisime draamat ja nalja väga tavalistest situatsioonidest ning leidsime selle," toonitas ta.

Et tegu on teistmoodi armastulooga, sellele annab kinnitust ka fakt, et ekraanile jõuavad tavapäratud tantsunumbrid, mis iseloomulikud enamasti muusikalifilmidele. "Lugu ise viis mind selleni, et filmi tantsunumbreid sisse panna, see, et toimuvat näidatakse ühe inimese vaatevinklist. Ja meie püüd oli fotografeerida pigem tundeid kui reaalselt tõde. Tants andis selleks hea võimaluse," selgitas varem muusikavideoid teinud mees.