Mõne kallinenud kauba ostaks ära

Alustuseks ütlen kohe ära, et isiklikult mulle hinnatõusud ei meeldi. Selles mõttes ei erine ma ühestki tarbijast. Ja kui Eesti hindadest rääkida, siis tundub, et odavalt asjad ennast siin kätte ei anna. No võtkem näiteks Poola, kus ma saan pealinna peatänaval süüa, Eestis jätaks see minu rahakotti märgatava augu.

Kui aga eilsel Äriplaani konverentsil hindadest räägiti, siis kaldus minu poolehoid pigem ettevõtjate suunas, kes hinnatõusu poolt rääkisid, kui analüütikute ja teadlaste poole, kes enamasti selle vastu olid. Tundus, et need, kellel midagi müüa pole, pole rahul, et need, kellel midagi müüa on, seda kallimalt teeksid. Vähe sellest, et pole rahul, ettevõtjate suunas lendasid ka süüdistused: üks kartell ajab teist taga, püüate siin tarbijatel nahka üle kõrvade tõmmata! Hinnatõusude pärast ongi teie maine nii halb!

Teisel pool seisavad ettevõtjad vastamisi teadetega, et elekter kallineb, vesi kallineb, vili kallineb, puit kallineb, mõni maks tuleb juurde, haiguspäevad maksate osaliselt ise kinni. Mõelge veel kord, kas hinna tõstmine on ainult halb mõte. See võib vahel olla ainuke ettevõtluse jätkamist võimaldav käik.

Majandusteadlane Andres Arrak väitis, et buumi ajal oli ettevõtete kasumites ja palkades kõvasti õhku sees, aga sellest on praegu ikka enamikus kohtades järel ainult ilus mälestus.

Ja kui tootmist enam ratsionaalsemaks viia ei õnnestu, aga ärile tuleb iga kuu peale maksta, siis on kaks võimalust: hinda tõsta või pood kinni panna. Kui variandid on sellised, siis ma oleksin hinnatõusuga isegi nõus. Selleks, et rohkemad inimesed nõus oleks, võiks aga kauba hinnatõus olla ajaliselt tooraine hinnatõusu lähedal, siis on seda lihtsam aktsepteerida. Ja lisaks hinnatõusudele ei ütleks ära ka põhjendatud hinnalangustest.