Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigikohus lõi pretsedendi
Riigilõivu arvel säästmisel peab edaspidi aegumistähtaegadega väga ettevaatlik olema.
29. septembril ja 5. oktoobril langetas riigikohus kaks olulist otsust nõuete aegumise kohta. Kohtulahendite kaalukust rõhutab fakt, et nende langetamisel osales riigikohtu tsiviilkolleegium kogu koosseisus, mis viitab põhimõtteliselt laadi eriarvamustele ja varasema praktika muutmisele.
29. septembri kohtuotsuse teedrajavus seisneb kahes ühemõttelises seisukohavõtus. Esiteks, võlanõude osaliseks rahuldamiseks hagi esitamisel ei peatu kohtumenetluse ajaks kogu võlanõude aegumine. Teiseks, põhinõude aegumise peatumisega ei peatu viivisenõude aegumine.
Pärast 2009. aastal toimunud märgatavat riigilõivude suurendamist muutus olude sunnil levinumaks praktika, mille kohaselt esitati nõue riigilõivu säästmise eesmärgil alguses vaid väikeses osas. Nii püüdsid kohtuskäijad säästa riigilõivu arvel seni, kuni selgub kohtuasja perspektiivikus, et alles seejärel tasuda täiendav riigilõiv ja hageda oma nõuet 100% ulatuses. Kuigi esines erinevaid seisukohti nii õigusteoreetikute kui ka -praktikute (sh kohtud ja advokaadid) seas, oli levinud arusaam, et hagi esitamine nõude ühe osa osas peatas aegumise terve nõude suhtes. Riigikohtu 29. septembri lahend tõi olukorda selguse, kuid on hagejate jaoks rahaliselt negatiivsete tagajärgedega ja suurendab nende riske.
Näitena võib vaadelda tavapärast olukorda. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on seaduse kohaselt 3 aastat. Seega, esitades 1 aasta pärast tehingust tuleneva nõude aegumistähtaja kulgemise algust hagi lepingu rikkuja vastu ainult osaliselt peab arvestama, et esitamata osas aegub hagi hoolimata käimasolevast kohtumenetlusest ikkagi juba 2 aasta pärast (ehk 3 aasta möödudes aegumistähtaja kulgemise algusest). Samas ei pruugi hageja ja kostja jõuda 2 aasta jooksul jõustunud kohtuotsuseni. Uue kohtupraktika alusel peab hageja langetama otsuse nõude täies ulatuses esitamise kohta olukorras (ja ka lõivu tasuma), kus otsustamiseks kättesaadava teabe hulk on oluliselt väiksem, kui võimaldas varasem praktika.
5. oktoobril tehtud lahendis möönab riigikohus, et muudab 2008. aastal tehtud otsuses väljendatud seisukohta. Riigikohus sedastab, et hageja kannab nõude osalise esitamise korral algselt esitamata jäetud nõude aegumise riski ning et viidatud seisukoht kehtib ka juhul, mil kohtus pannakse hagiga maksma ainult kõrvalnõue.
Kindlasti tasub üle vaadata ka juba kohtusse (osaliselt) esitatud nõuete aegumistähtajad.
Autor: Elmer Muna