Kui Marko Mäetamm midagi ette võtab, siis ikka suurelt. Aastatetaguselt Veneetsia biennaalilt rahvusvahelise kunstimaailma orbiidile lennanud Mäetamm ei ole ka kodumaal tagasihoidlik - novembri-detsembri jooksul on tema näitused avatud lausa kolmes Tallinna galeriis.

Peatume lähemalt Kunstihoone galerii väljapanekul. Seal on väljas kaks tööd: väikeste akvarellijoonistuste sari "30 lugu" ja tagumises ruumis video "4 väikest prussakat".

Esimene neist jutustab kolmkümmend lugu perekonnast, kahest lapsest ja nende vanematest. Need tegelased on Mäetamme loomingust juba hästi tuttavad - perekond, kes käitub vastupidi igasugustele moraalsetele normidele ja kehtivatele pereväärtustele. Aga kogu see morbiidse huumori kompott ei ole ainult väärastunud fantaasia väljendus, vaid kohati lihtsalt üle võimendatud reaalsus.

Tegemist ei ole autobiograafilise jutustusega. Perekonnakriise tuleb kõigil ette. Kuid selle asemel et naisteajakirjade järgi abikaasasid nõustaja juurde saata, keerab Mäetamm lahendused üle vindi nagu heas õudusfilmi sketšis.

Ta on nii siiralt otsekohene, et tekitab lausa kohatuid meeleolusid neid siniseid tekstiga varustatud joonistusi vaadates.

Ema külmkapi ukse juures valimas uut käntsakat isa jäsemetest. Isa lastega ema surnukeha imetlemas. Vanemad, kes veavad oma lapsi keti otsas. Naine, kes plaanib mehe mürgitada õhtusöögiga. Need on vaid üksikud lood, sest üks asi, mida Mäetamm armastab sama palju kujutada kui vägivalda, on seksuaalsuhted.

Tüdimus ja ülim pessimism iseloomustavad nii akvarellijoonistusi kui ka lühikest videot prussakate perekonnast. Ekraanil jooksevad ringi pisikesed mänguasjade moodi plastnublakad, mille külge on kinnitatud paberist näod. Ja nad jutustavad oma loo. Küll vähem groteskse, kuid sama sarkastilise huumoriga kui joonistusedki.

Tundub, nagu ei annaks Mäetamm mingit lootust paremale tulevikule. Ükskord tüdinetakse teineteise nägudest ikkagi ära, ükskord muutub voodielu ikkagi tuimaks, tülid on vältimatud. Lõplikud järeldused teeb igaüks ise.

Romantikutele seda näitust ei soovita.

Autor: Ragne Nukk