Pearoogadest valisin pardifilee ja lauakaaslane koduse seakarbonaadi praetud sibula ja puravikega. Mõlema roa parim osa oli liha. Sealihal lisandiks olid vürtsikas porgandisalat, ahjukartulid ja mustjaspruuniks praetud seentega sibulad. Suur tükk rammusat liha, kartul ja salat - ehtne Eesti roog, mis ka Odessasse kõlbab.
Aga et väikesest pardifileest täiemahuline praad saaks, oli kokal läinud vaja rohkem lisandeid: sedasama teravamaitselist porgandisalatit, keedetud suhkruherneid, natuke rohelist salatit ja suur hulk riisi. Igaüks oli ise ooperist, nii et kuigi taldrik oli toitu täis, jäi mõnu saamata, sest maitsed kokku ei hakanud.
Magustoiduvalik piirdus pannkookide, jäätise ja ühe koogiga. Igaks juhuks küsisin ettekandjalt veel üle, kas tõesti ühtegi Massandra veini klaasikaupa ei saa - pisut magusat veini oleks lõpetuseks kenasti sobinud. Ettekandja käis baaris olukorda uurimas ja selgus, et ühte portveini ja ühte liköörveini siiski saaks. Tütarlaps oli tubli ja püüdlik, tunnistas ausalt, et on algaja ja kõike täpselt ei tea.
Ja ega tal lihtne polnudki: neid veine, millel menüüs klaasi hind, tegelikult ei ole, ja need, mida menüü klaasiga müüa ei luba, on tegelikult olemas.
Vana, kunagi kasutusel olnud mööbliga on sisustatud pea kõik viimase aja söögikohad, nii ka Odessa. Ainult sealne pole pärit mitte vanaemade-vanaisade kodudest, vaid restoranidest, mida nüüd enam ei eksisteeri.
Suurepärane materjal mälumänguks! Kust on grilliaukudega lauad, seda ma mäletan. Toolid on ka tuttavlikud, aga kust, ei mäleta. Seinal olevate valgete kipsmaskide varasema elu arvan ära. Ainult hiilgaslikuks talupliidiks kujundatud baariletti pole ma kunagi varem näinud, selline asi jääks igaveseks meelde.