Nõukogude tööstus andis hea kooli

Kohtusime värskes Rikaste TOPis 60. kohal asuva Enn Kunilaga ning mõlgutasime mõtteid teemal, kuidas on kulgenud tema teekond ettevõtjate ja jõukate maailma.

Enn Kunila on Nõmme poiss, kes sai töö maitse suhu juba varakult. Pärast esimest klassi asus ta Saue sohvoosis oma esimest palka välja rohima ja kõplama. Nooruke Kunila käis igal suvevaheajal tööl ning esimene suurem asi, mille ta enda teenitud rahaga soetas, oli jalgratas.

Enamlevinud rahvaratas oli sel ajal Minsk. “Ema vend ütles, et ostab ise mulle ratta ära, ma ei pea siis eraldi linna minema. Kui ta õhtul tuli, siis see ratas polnud mitte Minsk, vaid Turist, mis maksis poole rohkem,” meenutab Kunila häbelikult naerdes. Tema püüdlusi raha koguda hinnati niivõrd, et ema vend pani ise teise poole rattaraha juurde ning ostis oluliselt parema kaherattalise.

Kunila kodus tehti raha väärtus varakult selgeks ning soovitud asjad on ta pidanud ise sõna otseses mõttes välja teenima.

Esimese õppetunni turumajanduse kohta sai Kunila siis, kui perele maja ehitati ning ka temal tuli oma panus anda. “1957. aastal, kui ma kooli läksin, sai oma maja valmis ja selle ehitamist ja hiljem majandamist tuli ise ajada ning minul oli suure poisina selles oma roll. Pidin arvestama, et see oli perele oluline investeering, ja muudes asjades tuli tagasi tõmmata,” meenutab Kunila lapsepõlvest saadud väärt õppetundi.

Õppis metallide lõiketööde tehnoloogiks. Viimastel aastatel pigem kunstimetseenlusega tegelev Enn Kunila õppis tegelikult hoopiski Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumis metallide lõiketöötluse tehnoloogiks. “Läksin pärast põhikooli sinna, sest ema ja kodused arvasid, et võiks õppida konkreetse eriala,” lausub Kunila, kes ometigi pole sel erialal päevagi töötanud.

Pärast TEMTi lõpetamist suundus Kunila 1970. aastal tööle toiduainetööstuse remondi- ja mehaanikatehasesse Progress vaneminseneriks-tehnoloogiks. “See oli firma, kus isegi peainsenerina töötav vanem mees pidas vajalikuks püsti tõusta ja eraldi tervitada noort tööle tulevat inimest,” meenutab Kunila aupaklikult esimest töökohta.

Sealt edasi asus ta 1975. aastal tööle ehitusmaterjalide tööstuse ministeeriumis peametroloogina. “Sellel pole midagi pistmist ilmaennustamisega. Metroloogia on teadus mõõtmisest,” muheleb ettevõtja. Pärast seda tegi Kunila aasta aega tööd Vasaras ning aastal 1984 meelitati ta üle turundusosakonna juhatajaks Normasse, mis oli kohaliku tööstuse lipulaev. Pärast viit aastat Normas läks Kunila aastaks tööle tootmiskooperatiivide liidu direktoriks, kuid tuli siiski Normasse tagasi ja jätkas seejärel ostudirektorina. “See oli kooperatiivides see aeg, kui me vormisime kooperatiivid aktsiaseltsideks,” meenutab Kunila.

Kõik sai alguse Normast. “Kas siis otseselt või kaudselt on kõik alguse saanud Normast. Norma oli minu ametialase teenistuskäigu mõttes väga oluline koht. Siis ma olin ka heas vanuses, 33aastane, oli, mida võtta ja anda,” räägib Kunila. “Sageli meenutatakse nõukogude aega üleoleva tooniga, kuid kui sa olid tööl tootmises, siis see oli majandus nagu ikka. Mängureeglid võisid olla kohati tobedad, kuid töö, mida sa tegid, oli asjastatud ja õige,” märgib Kunila. ”Kuid majanduse mängureeglid olid siis teised,” lisab ta.

Ettevõtja sõnul saidki kõik hilisemad suuremad ettevõtmised alguse just Normast. “Hiljem läksime edasi ju Normast võrsunud meestega, seal tekkiski meie praegune meeskond,” lisab Kunila, vihjates praeguse NG Investeeringute tekkele, kus peale tema on suuromanikeks veel ettevõtja Jüri Käo ja Andres Järving.

“Oluline on see, et mul on olnud võimalus tööd teha Eesti mõistes väga suures kollektiivis, üks on Norma ja teine Liviko. Mõlemad on ajaloolised ettevõtted. 1990. aastate algus oli paljude uute ettevõtete tekkimise aeg, kuid kui olid tööd teinud tol ajal Normas, siis sa said aru, milline väärtus see on. Uued ettevõtted pidid hakkama oma igapäevast rutiini alles looma, kuid 100 aasta vanuses ettevõttes töötab kõik nagu õlitatud hammasratas,” räägib ettevõtja. Kunila sõnul on vanade traditsioonidega ettevõtetel väga võimsad väärtused. “Mida nooremana sa ettevõttesse tulid, seda paremini said aru sellest, kuidas see ettevõte sind oma vanade traditsioonidega kujundas ja millised olid need väärtushinnangud,” meenutab Kunila.

Tööpäev algas punktipealt 7.12. “Meil oli režiim väga paigas. Norma-aegadest mäletan seda, et tööpäev algas 7.12 ja nii see oli. Praegu on režiim paindlikum. Eks tollel ajal olid ka ju emadel väikesed lapsed, kuid kõik olid õigel ajal kohal!” meenutab Kunila.

Norma tollane peadirektor Udo Käär oli Kunila sõnul oma olemuselt tõeline peremees sõna parimas mõttes. “Peremees tegi tööle tulles ettevõttele ringi peale ja vaatas inimesed üle. Suhtles. Nüüd on osa tootmisjuhte sellised, kes oma kabinetist välja ei lähegi,” meenutab Kunila muiates ja lisab, et õnneks see NG ettevõtetele ei laiene.

“Mina hindan väga tööstaaži. Livikos on näiteks väga tavaline, et peetakse 40. juubelit. See on omaette väärtus. Kui mõelda, kui palju see inimene on lisaks oma töö tegemisele ka noori kasvatanud ja traditsioone edasi andnud, siis see väärtus on veel suurem,” räägib Kunila.

Ettevõte on nagu perekond. Kui Kunila oli Normas enne erastamist juhtkonnas konkurentsitult kõige noorem mees, siis pärast seda, kui Jüri Käo tuli peadirektoriks, liikus ta kõige vanema mehe auastmele.

“Praegu olen ma NG Investeeringute juhtkonnas kõige vanem mees, kuid me mõtleme nooremate meestega ühtemoodi. Vanus polegi tähtis, vaid inimese muud omadused. Inimene võetakse ettevõttesse tööle tavaliselt kui spetsialist, kes tunneb oma tööd, kuid kui inimene peaks firmast lahkuma, siis on selle põhjuseks reeglina tema isikuomadused, mitte halvad oskused. Isikuomadused on ülitähtsad!” rõhutab Kunila ja puurib oma pilgu minu silmadesse. “Inimesele silma vaadates selgub nii mõndagi – kas on seal taga ka midagi,” lisab Kunila, kelle sõnul kujunebki just sarnaste põhimõtete järgi tööle võetud inimestest ühine kollektiiv.

Palgatöötajast suuromanikuks – tegevjuhtimisest prii. 1992. aastal asus Jüri Käo Norma peadirektoriks ning 1994. aastal asutati Norma liikmete aktsiaselts. “Alates 1996. aastast olen ma olnud ettevõtte nõukogus, tegevmeestena me enam siis ei tegutsenud,” meenutab NG Investeeringute üks suuromanikke Kunila.

“Suur vahe on selles, kas oled tegevteenistuses või nõukogus. Tegevteenistuses pead sa iga hetk kastaneid tulest välja tooma!” läheb Kunila hetkeks põlema. Praegu tegeleb ta rohkem ettevõtte arengu ja tuleviku planeerimisega. Nõukogu peab reeglina iga kuu koosolekut olenemata sellest, millises maailma otsas keegi parajasti viibib. “See jääb ära vaid loodusõnnetuse tõttu,” lisab Kunila.

Selle peale, et jalad seinale visata ja lihtsalt oleskleda, pole Kunila isegi mitte mõelnud. Peale tööd on ta perega koos või mängib tennist ning tema suureks kireks on kunstid. “Võib-olla need ajad veel tulevad, aga ma pole selle peale tõesti kunagi mõelnud, et võiks mitte tööd teha. Mulle meeldib kõik just nii, nagu praegu on,” lisab suurettevõtja.

 

Enn Kunila 

Sündinud 19.03.1950NG Investeeringute üks omanikke ehk Tallinna Kaubamaja, Liviko, Balbiino, Kitmani, Thulema jt firmade omanik.Kunstimetseen – tema kunstikogu sisaldab kõiki nimekamaid Eesti kunstnikke, Laikmaast alates tänapäevani välja.